Pool aastat elasid Iljinskid Pariisis; Stolz oli nende ainsaks teejuhiks ja jutukaaslaseks.
Olga hakkas silmanähtavalt paranema; kurvameelsuse asemele tuli rahu ja ükskõiksus, vähemasti väliselt. Mis tema sisimas sündis — jumal seda teab, kuid vähehaaval sai ta Stolziga endist viisi sõbraks, ehk ta küll enam endiselt valjusti, lapselikult ja hõbedaselt ei naernud, vaid ainult naeratas tagasihoidlikult, kui Stolz nalja tegi. Mõnikord oli ta nagu tusanegi, et ta üldse naerma pidi.
Stolz taipas peagi, et Olgat ei maksa enam naerutada: tihtipeale kuulas neiu tema vigurijuttu tõsisel pilgul, kurd ebasümmeetriliselt seisvate kulmude kohal, ja ei naeratanudki, vaatas vaikides talle otsa, nagu teeks ta etteheiteid kergemeelsuse pärast, või esitas naljakohase vastuse asemel äkki kärsitult mõne sügava küsimuse, millega käis kaasas nii tungiv pilk, et Stolzil hakkas oma tühise ja mõtlematu kõneaine pärast piinlik.
Mõnikord oli neiu inimeste igapäevasest sagimisest ja lobisemisest oma sisimas nii tüdinud, et Stolz pidi ootamatult sinna sfääri rändama, kuhu ta naistega üpris harva ja vastu tahtmist läks. Kui palju mõttejõudu ja mõistuse paindlikkust kulus tal üksnes selleks, et Olga sügavat, küsivat pilku selgima ja rahunema saada, et ta küsides ei januneks ega otsiks midagi veel kaugemalt, vastajast mööda minnes.
Kuidas Stolz ärevusse sattus, kui Olga pilk mõtlematu seletuse tagajärjel kuivaks ja kalgiks muutus, kui ta kulmud kipra tõmbusid ja üle näo libises tumma, sügava rahulolematuse vari! Stolz pidi mõnikord paar-kolm päeva ennast pingutama kõige rafineeritumaks mõistusemänguks, pidi appi võtma koguni kavaluse ja tulisuse, kogu naiste kohtlemise oskuse, et vaevaga ja pikkamööda meelitada Olga südamest näole selguse koitu ning silmadesse ja naeratusse leplikkuse tasasust.
Õhtul tuli ta mõnikord sellest võitlusest lausa ärapiinatuna koju, aga ta oli õnnelik, kui ta oli võitjaks jäänud.
„Mu jumal, kui küpseks on ta muutunud! Kuidas see laps on arenenud! Kes oli küll tema õpetaja? Kellelt on ta tunde võtnud? Parunilt? Seal on kõik sile, tema galantsetest fraasidest pole midagi ammutada! Ega ometi Iljalt?…“
Ta ei suutnud Olga mõistatust lahendada ning tõttas järgmisel päeval jälle tema poole, luges aga nüüd juba ettevaatlikult ja teatava kartusega tema nägu, peatus sagedasti raskuste ees, ning ainult kogu oma tarkuse ja elutundmise
391
