nud ameti aset täita. Ja selle teenistuse ootuses rakendas ta seni isalt saadud elu- ja tegevuseteooriat, mis seisnes kavaldamises ja altkäemaksu võtmises ja mis polnud provintsis oma õiget ja kohast tööpõldu leidnud; ta hakkas seda ametialase tegevuse puudumisel tarvitama kõikjal oma igapäevases armetus Peterburi-elus, nii et see salamahti tungis ka sõpradevahelisse läbikäimisse.
Hinge poolest, teoreetiliselt, oli ta altkäemaksuvõtja, ja kuna ta asjaajamiste ja abipalujate puudusel seda ametlikult teha ei saanud, siis võttis ta kavalal kombel altkäemaksu oma kaasteenijatelt ja sõpradelt, jumal teab, kuidas ja mille eest: sundis neid, kus vähegi sai, küll kavaluse, küll pealetükkivusega ennast kostitama, nõudis kõigilt teenimatut lugupidamist, noris riidu. Kulunud ülikond ei teinud teda kunagi kohmetuks, küll aga võis ta rahu rikkuda teadmine, et täna ei oota teda kusagil rikkalik lõunasöök hea hulga viina ja veiniga.
Seetõttu etendas ta oma tutvuskonnas suure vahikoera osa, kes haugub kõigi peale, ei lase kellelgi end liigutada, napsab aga juba õhust kinni iga lihatüki, ükskõik, kelle poolt see visatakse.
Niisugused olid need kaks meest, kes Oblomovit kõige agaramalt külastasid.
Ja milleks käisid tema pool need kaks vene proletaarlast? Nad ise teadsid seda väga hästi: et süüa, juua ja häid sigareid suitsetada. Nad leidsid siit alati eest sooja, rahuliku pesapaiga ja ikka ühesuguse — kui mitte just südamliku, siis vähemalt ükskõikse vastuvõtu.
Miks aga Oblomov neid vastu võttis, seda poleks ta õigupoolest öelda osanud. Nähtavasti sellesama pärast, mille pärast veel tänapäevani tungleb kõigis meie kaugetes Oblomovkates, kõigis jõukates majades terve parv selliseid ilma leivata, elukutseta, tööks kõlvuliste käteta, kuid seediva kõhuga ning enamasti ka seisuse ja tiitliga mehi-naisi.
Leidub veel sübariite, kellele sellised elutäiendused on tingimata tarvilikud: neil on ilmas igav selle ülearususeta. Kes otsiks muidu üles kadunud tubakatoosi või ulataks kätte põrandale pillatud taskurätiku? Kellele võiks oma peavalu kurta ja nõuda õigustatult kaastundmust, või kellele jutustada halba unenägu ja pärida selle seletust? Kes loeb une eel raamatut ette, aidates magama jääda? Ja mõnikord saadetakse niisugune proletaarlane lähemasse linna midagi ostma, rakendatakse majapidamises abiks — pole vaja endal jännata!
39
