suitsetas ja vaatas, kuidas perenaine õmbleb, mõnikord ütles midagi, mõnikord ei öelnud, ja ikka oli tal nii rahulik olla, polnud midagi vaja teha, polnud tahtmistki kuhugi minna, nagu oleks siin kõik olemas, mis vaja.
Ei mingit tagasundimist, ei mingeid nõudmisi Agafja Matvejevna poolt. Ja ka Oblomovil endal ei tekkinud mingeid isekaid soove ega tunge, mingit tegutsemisiha ega südantlõhestavat piina selle pärast, et aeg möödub, et jõud kaob, et ta pole midagi teinud, ei head ega kurja, et ta elu on tühi, et ta ei elagi, vaid vegeteerib.
Just nagu oleks ta mõne nähtamatu käe poolt mahaistutatud haruldane taim, varjul päikesekõrvetuse ja vihma eest, hoolitsetud, toputatud ja poputatud.
„Kuidas teil nõel nii osavasti ninast mööda käib, Agafja Matvejevna?“ ütles Oblomov. „Te pistate nii nobedasti, ma kardan tõesti, et te õmblete oma nina seeliku külge.“
Perenaine naeratas.
„Nii kui selle õmbluse valmis saan,“ ütles ta peaaegu iseendale, „hakkame õhtust sööma.“
„Mis õhtusöögiks on?“ küsis Oblomov.
„Hapukapsad lõhekalaga,“ vastas perenaine. „Sammakala pole kusagilt saada: käisin kõik kauplused läbi, vennaski küsis igalt poolt — ei ole. Ehk olgu siis, et saab elusa samma: üks tõllakaupmees oli tellinud — lubas sealt meile ka tüki lõigata… Peale selle on vasikaliha, praetud putru…“
„Oi, see on hea! Väga armas teist, Agafja Matvejevna, et te seda meeles pidasite! Kui ainult Anisja ei unusta!“
„Milleks siis mina olemas olen? Kuulete, säriseb?“ vastas perenaine, paotades pisut köögiust. „Juba praeb.“
Siis sai ta õmbluse valmis, hammustas niidi katki, keeras töö kokku ja viis magamistuppa.
Nõnda siis — Oblomov lähenes Agafja Matvejevnale nagu soojendavale tulele ja läks talle kord nii ligi, et äärepealt oleks tekkinud tulekahju, igatahes tõusis väike leek.
Oblomov kõndis oma toas ringi ja nägi perenaise toaukse poole pöördudes, et küünarnukid välguvad erakordse kiiruga.
„Ikka ametis!“ ütles ta perenaise juurde astudes. „Mis see on?“
„Tambin kaneeli,“ vastas perenaine, vahtides uhmrisse nagu kuristikku ja vuhkides halastamatult nuiaga.
„Aga kui ma teid segan?“ küsis Oblomov, võttis tal küünarnukkidest kinni ega lasknud neid liikuda.
375
