gel muulgi omad põhjused ja seadused. Kui aga neid seadusi on tänini vähe uuritud, siis sellepärast, et inimesel, keda armastus on tabanud, ei ole üldse mahti teadlase pilguga uurida, kuidas sugeneb hinge esimene mulje, kuidas see halvab kõik meeled nagu uni, kuidas algul jäävad silmad pimedaks, millal hakkavad pulss ja süda kiiremini tuikama, kuidas sünnib korraga eilsest päevast peale truudus kuni surmani, püüe end ohvriks tuua, kuidas vähehaaval kaob inimese oma „mina“, muutudes „temaks“, kuidas mõistus erakordselt nürineb või erakordselt teritub, kuidas tahe teise tahtele allub, pea end ikke alla painutab, põlved värisema hakkavad, pisarad silma tulevad ja palavik algab…
Siiamaani oli Agafja Matvejevna vähe Oblomovi-taolisi inimesi näinud, ja kui nägigi, siis kaugelt; võib-olla meeldisid nad talle, kuid nad elasid teises ringkonnas kui tema ja polnud vähimatki võimalust nendele läheneda.
Ilja Iljitš ei kõnni nõnda, nagu kõndis tema õnnis mees, kolleegiumisekretär Pšenitsõn, kes sibas kärmel, asjalikul sammul; Oblomov ei kirjuta vahetpidamata pabereid, ei värise hirmust, et ta ametisse hiljaks jääb, ei vaata igaühele nõnda silma, nagu paluks ta enesele sadulat selga panna ja enda seljas ratsutada; tema vaatab kõike ja kõiki nii julgelt ja vabalt, nagu nõuaks ta endale allumist.
Ta nägu ei ole jõhker ega punakas, vaid valge ja õrn; käed ei sarnane vennakse kätega — ei värise, ei puneta, vaid on valged ja väikesed. Kas ta istub, tõstab jala üle põlve või toetab pea käele — kõike teeb ta nii vabalt, rahulikult ja ilusasti; räägib nõnda, nagu ei räägi ei vennas ega Tarantjev, nagu ei rääkinud ka tema õnnis mees; kõigest ei saa perenaine arugi, aga ta tunneb, et see on targasti, imeilusasti ja isemoodi öeldud; ja ka seda, millest perenaine aru saab, ütleb Oblomov just nagu teisiti kui kõik muud.
Pesu on tal peen, ta vahetab seda iga päev, peseb ennast lõhnava seebiga, puhastab küüsi — ta on üleni puhas ja kena, tal pole vaja midagi teha, ja ta ei teegi, teised teevad kõik tema eest: tal on Zahhar ja peale selle veel kolmsada Zahhari…
Tema on isand, tema särab ja hiilgab! Ja seejuures on ta nii hea: kui pehme on ta kõnnak, ta liigutused, ta käepuudutus — nagu samet; puudutas aga mõnikord kadunud mees, siis nii kõva käega, nagu lööks! Ka Oblomovi silmavaade ja jutt on niisama pehme, niisama hea…
Perenaine ei mõelnud kõike seda, ta ei olnud sellest teadlik, aga kui mõni teine oleks teda jälginud ja talle seleta-
372