Mine sisu juurde

Lehekülg:Oblomov Gontšarov-Tammsaare.djvu/350

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

tõenduseks! Kes või mis olen mina? Minge küsige Zahharilt ja ta vastab teile: härra! Jah, mina olen härra ja ei oska midagi teha! Tehke teie, kui oskate, aidake, kui mõistate, töö eest võite saada, mis tahate, — selleks ju teadmised ongi!“

Ta hakkas mööda tuba ringi käima, Ivan Matvejevitš aga seisis paigal ja pöördus iga kord kogu kehaga pisut selle nurga poole, kuhu Oblomov parajasti läks. Mõlemad vaikisid mõni aeg.

„Kus teie õppisite?“ küsis Oblomov ametniku ette seisma jäädes.

„Hakatust tegin gümnaasiumis, aga kuuendast klassist võttis isa mu koolist ära ja pani kantseleisse ametisse. Mis teadmisi meil on! Lugeda, kirjutada, grammatikat, rehkendust, — kaugemale ei saanudki. Ajapikku õppisin asjaajamise ära ja saan ikka elus kuidagimoodi hakkama. Teiega on teine lugu: teie õppisite päris teadust…“

„Jah,“ kinnitas Oblomov ohates, „ma õppisin tõesti kõrgemat algebrat, rahvamajandust ja riigiõigust, aga asju pole õppinud ajama. Näete, kõrgema algebraga ei saa ma teada, kui suur mu aastasissetulek on. Läksin maale, kuulasin ja vaatasin, kuidas aeti asju meie majas ja mõisas ning mujal ümbruskonnas — igal pool olid ise õigused. Sõitsin linna, mõtlesin rahvamajanduse abiga haljale oksale jõuda… Aga mulle öeldi, et teadus kulub ehk aja jooksul marjaks ära, võib-olla vanas eas, kõigepealt on aga vaja aunimed välja teenida ja selleks peab tundma ainult üht teadust — peab oskama pabereid kirjutada. Nõnda ma ei õppinudki asju ajama, vaid hakkasin lihtsalt härraks; teie aga õppisite; noh, andke siis nõu, kuidas välja rabelda.“

„Miks mitte, võib küll,“ ütles Ivan Matvejevitš viimaks.

Oblomov jäi tema ette seisma ja ootas, mis ta veel ütleb.

„Võib kõik mõne teadjama inimese hoolde usaldada ja volikirja tema nimele kirjutada,“ lisas Ivan Matvejevitš.

„Aga kust niisugust inimest võtta?“ küsis Oblomov.

„Mul on ametivend Issai Fomitš Zatjortõi: ta ökitab natuke, aga muidu on ta asjalik ja suurte teadmistega mees. Kolm aastat valitses ta suurt mõisat, aga mõisnik laskis ta lahti, just sellepärast, et ta ökitab. Siis tuli ta meie asutusse.“

„Aga kas teda võib usaldada?“

„Kõige ausam inimene maailmas, olge mureta! Ta paneb omast käest juurde, et aga volitajale meeltmööda olla. Ta teenib meil juba kaheteistkümnendat aastat.“


351