„Oh, jumal küll!“ mõtles Oblomov otsaeest higi pühkides. „Ta on kohe siin!“
„Noh, ole hea, mine jalutama, sind palutakse! Säh, siin on sulle kakskümmend kopikat, joo mõne sõbraga pudel õlut!“
„Ma olen parem trepi peal — kuhu ma selle külmaga lähen? Istun natuke aega väravas, seda ju võiks…“
„Ei, väravast eemale,“ ütles Oblomov kähku, „mine teise uulitsasse, sinna, vasakule… teise külge, aia poole!“
„Mis ime see küll on,“ mõtles Zahhar, „ajab jalutama; seda põle enne juhtund.“
„Ma lähen parem pühapäeval, Ilja Iljitš…“
„Kas saad juba kord minema?“ ütles Oblomov hambaid kokku litsudes ja rüsinal Zahhari poole astudes.
Zahhar kadus, ja Oblomov hõikas Anisjat.
„Mine turule,“ ütles ta, „ja osta sealt lõunaks…“
„Lõunaks on kõik juba ostetud; lõuna saab varsti valmis…“ tahtis nina rääkima hakata.
„Suu kinni ja kuula sõna!“ kärgatas Oblomov, nii et Anisja kartma lõi.
„Osta või… sparglit,“ lõpetas ta, oskamata midagi välja mõtelda, mida tuua võiks.
„Pai härra, spargel praegusel ajal? Ja kust teda siin võtta…“
„Marss!“ käratas Oblomov, ja Anisja lippas minema. „Jookse, nagu jalad võtavad,“ karjus Oblomov talle järele, „ja ära vahi ringi, aga tagasi tule hästi pikkamisi, enne kella kahte ära oma nina näita!“
„Mis ime see on?“ rääkis Zahhar Anisjale, temaga värava taga kokku saades. „Ajas jalutama, andis kakskümmend kopikat. Kuskohta ma pean siis jalutama?“
„Sakste asi,“ tähendas taibukas Anisja, „mine vii krahvi kutsar Artemi teed jooma: muidu joodab tema ikka sind, mina aga käin seni turul ära.“
„Mis imeasi see on, Artemi?“ ütles Zahhar ka krahvi kutsarile. „Härra ajas välja jalutama, andis õlleraha…“
„Mõtleb ehk ise nina täis tõmmata,“ arvas Artemi leidlikult, „ja sulle andis ka, et sul kade meel ei hakkaks. Lähme!“
Ta pilgutas Zahharile silma ja nooksas peaga ühe uulitsa poole.
„Lähme!“ kordas Zahhar ja nooksas sama uulitsa poole. „No on imelugu: ajas jalutama!“ kähistas ta endamisi muheldes.
337
