Mine sisu juurde

Lehekülg:Oblomov Gontšarov-Tammsaare.djvu/322

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

„Olgu! Pole vaja!“

Kuid Oblomov sai oma tahtmise, ja peagi kõndisid nad mööda Suveaeda — Oblomov kiirustades, Olga pikkamisi, toetudes tema käsivarrele.

„Mis sa ruttad?“ küsis neiu. „Oota ometi, ma tahan veel sinuga koos olla!“

Olga käis veel tasemini, surus end Oblomovi õla vastu ja vahtis talle lähedalt näkku, Oblomov aga rääkis kohmakalt ja igavalt kohusest, kohustustest. Neiu kuulas hajameelselt, rauge naeratusega, pea kumaras, vahtides maha või siis jälle mehele lähedalt näkku, ning mõtles ise muid asju.

„Kuule, Olga,“ alustas Oblomov viimaks pühalikult, „kuigi mind ähvardab oht enese vastu pahameelt äratada ja sinu etteheidete osaliseks saada, pean ma ometi sulle selge sõnaga ütlema, et me oleme liiga kaugele läinud. Minu kohus on sulle seda ütelda.“

„Mida?“ küsis Olga kärsitult.

„Et me teeme väga halvasti, kui me salaja kokku saame.“

„Sa rääkisid seda juba suvel,“ vastas neiu mõtlikult.

„Jah, aga siis olin ma nii kiindunud: ühe käega tõrjusin, teisega hoidsin kinni. Sina usaldasid mind ja mina… just nagu võrgutasin sind. Siis oli tunne alles värske…“

„Aga nüüd pole ta enam värske ja sina hakkad juba igavust tundma…“

„Ah ei, Olga! Sa oled ülekohtune! Oli värske, ütlen ma, ja seepärast polnud seda aega ega võimalust, et meelemõistusele tulla. Mind piinab südametunnistus: sa oled noor, tunned vähe ilma ja inimesi, ja pealegi oled sa nii puhas, armastad nii pühalt, et sul mõttessegi ei tule, kui rängalt meid mõlemaid hukka mõistetakse selle eest, mis me teeme, — iseäranis mind.“

„Mida me siis teeme?“ küsis neiu seisma jäädes.

„Mida? Sa petad tädi, tuled salaja kodunt ära, saad meesterahvaga nelja silma all kokku… Eks proovi kord seda pühapäeval külaliste kuuldes rääkida…“

„Miks mitte?“ vastas neiu rahulikult. „Ma võin proovida…“

„Küll sa siis näed,“ jätkas Oblomov, „et tädil hakkab halb, et daamid põgenevad, mehed aga vahivad kelmikalt ja häbematult sulle otsa…“

Neiu jäi mõtlema.

„Aga meie oleme ju peigmees ja mõrsja,“ ütles ta siis.

„Jajah, armas Olga,“ ütles Oblomov tema käsi surudes, „seda enam me peame valvel olema, seda rohkem on vaja


323