Neeva peal… Lähme Neevale paadiga sõitma…“
„Mine ikka! Jumal hoidku! Niisuguse külmaga, mul on ainult vateeritud palitu seljas!…“
„Mul on ka ainult vateeritud kostüüm. See nüüd mõni häda! Lähme, lähme!“
Olga jooksis ees ja vedas Oblomovit järel. See punnis vastu ja torises. Ometi pidi ta lootsikusse istuma ja sõitma.
„Kuidas sa üksi said tulla?“ ajas Oblomov ikka ärevalt peale.
„Pean ma ütlema, kuidas?“ õrritas neiu kelmikalt, kui nad keset jõge olid jõudnud. „Nüüd võib seda teha, sa ei pääse siit kuhugi, muidu oleksid ära jooksnud…“
„Mis siis on?“ küsis Oblomov hirmuga.
„Kas sa homme tuled meile?“ küsis Olga vastuse asemel.
„Oh jumal küll!“ mõtles Oblomov. „Nagu oleks ta mu mõtteid lugenud, et ma ei tahtnud minna.“
„Tulen,“ vastas ta kuuldavalt.
„Juba hommikul, terveks päevaks?“
Oblomov kohmetus.
„Noh, siis ma ei ütle,“ teatas neiu.
„Tulen, terveks päevaks.“
„Tead…“ alustas Olga tõsiselt, „ma kutsusin su täna selleks välja, et sulle öelda…“
„Mida?“ küsis Oblomov hirmuga.
„Et sa… homme meile tuleksid…“
„Sa armas jumal küll!“ ütles Oblomov nüüd kannatamatult. „Kuidas sa siia sattusid?“
„Siia?“ kordas neiu hajameelselt. „Kuidas ma sattusin? Niisama… tulin… Oota nüüd… aga mis sellest ikka rääkida!“
Olga võttis peoga vett ja viskas mehele näkku. Oblomov võpatas, krimpsutas nägu, aga Olga naeris.
„Kui külm vesi, käsi on nagu jää! Jumaluke! Kui tore siin on ja kui lõbus!“ jätkas neiu ringi vaadates. „Homme tuleme jälle sõitma, ainult et otse kodunt…“
„Kas sa täna ei tulnud otse kodunt? Kust sa siis tulid?“ küsis Oblomov ruttu.
„Ärist,“ vastas Olga.
„Mis ärist?“
„Kuidas?… Ma ütlesin juba aias…“
„Ei öelnud,“ ütles Oblomov kärsitult.
„Ei öelnud? Imelik! Siis ma unustasin! Ma läksin kodunt teenriga välja… kullassepa juurde…“
„Jah?“
321
