ju kellegagi, istun kõik see aeg köögis. Iljinski rahvaga põle juba kuu aega kokku saand, nende nimedki meelest läind. Ja kellega ma siin peaks lobisema? Perenaisega põle muud juttu kui majapidamisest; vanaemaga rääkida ei saa: see köhib ja kõrvakuulmine on tal ka kõva; Akulina on nii juhm kui juhm, kojamees on viinanina; siis veel need lapsukesed: mis mul nendega rääkida? Ja ma olen preili näogi juba unustand…“
„Nononoh, aitab!“ ütles Oblomov ja lõi kärsitult käega, et Anisja minema läheks.
„Kuidamoodi võib sihukest asja rääkida, mida ei ole?“ lõpetas Anisja minnes. „Aga see, mis Nikita rääkis, — egas lolli ei keela ükski vägi. Mul endal ei tule sihukest asja mõttessegi: iga jumala päev rassid ja rahmeldad — kellel see meeles on? Jumal seda teab, mis jutt see on! Kas või pühapildi ees…“ Nende sõnadega kadus rääkiv nina ukse taha, kuid natuke aega kostis rääkimine veel ukse tagantki.
„Ah nii on lugu! Anisja kinnitab ka: kas see on siis võimalik!“ sosistas Oblomov ja pani käed kokku.
„Õnn, õnn!“ ütles ta siis sapiselt. „Kuis oled sa õrn ja üürike! Pruudiloor, pärg, armastus, armastus! Aga kust võtta raha? Millest elada? Ka sind peab ostma, armastus, puhas seaduslik õndsus!“
Sellest silmapilgust peale kadusid Oblomovi unistused ja rahu. Ta magas halvasti, sõi vähe ning vaatas kõike hajameelselt ja tusaselt.
Ta oli tahtnud Zahhari kohutada, aga kohkus ise rohkem, kui ta pulmade tegeliku külje probleemidesse süvenes ja nägi, et see on küll luuleline, kuid ühtlasi ka praktiline, ametlik samm asjalikku ja tõsisesse ellu, suure hulga nõudlike kohustuste juurde.
Aga mitte nõnda polnud ta enesele jutuajamist Zahhariga ette kujutanud. Tal tuli meelde, kuidas ta oli mõelnud sellest pidulikult Zahharile teatada, kuidas Zahhar pidi rõõmu pärast ulguma hakkama ja tema jalge ette langema, kuna tema oleks talle kakskümmend viis rubla andnud ja Anisjale kümme…
Kõik tuli meelde: tookordne õnnevärin, Olga käsi, tema kirglik suudlus… ja ta süda tardus: „Närtsinud… möödas!“ kostis tema sisimast.
„Ja mis siis nüüd saab?…“
317
