tude kulutuli kustutada, et ta laiali ei läheks, et ei oleks suitsu ega tuld… Pulmad! Mis tähendab — pulmad?…“
Tuletades meelde oma senist luulelist pulmaunistust, pikka loori, pomerantsi oksa ja rahvahulga sosinat, pidi ta peaaegu naeratama…
Kuid värvid ei olnud enam endised: sealsamas rahva hulgas oli ka kasimatu väljanägemisega ja toore olekuga Zahhar, olid kõik Iljinskite teenijad, tõldade rodu ja võõrad, külmalt uudishimulikud näod… Ja edasi… edasi viirastus kõik nii lohutuna ja koledana…
„Zahharil tuleb see mõte peast välja ajada, nii et ta seda jaburuseks peaks,“ otsustas Oblomov, kuna ta ise kord kramplikku erutust tundis, kord piinavaid mõtteid mõlgutas.
Tunni aja pärast hüüdis ta Zahhari.
Zahhar tegi, nagu ta ei kuuleks, ja püüdis tasakesi kööki pääseda. Juba avas ta ilma käginata ukse, kuid ei saanud avatud uksepoolest külgepidi läbi ja lõi õlaga vastu teist uksepoolt, nii et mõlemad pooled mürtsuga lahti lendasid.
„Zahhar!“ hüüdis Oblomov käskivalt.
„Mis te soovite?“ vastas Zahhar eestoast.
„Tule siia!“ ütles Ilja Iljitš.
„Midagi tuua või? Öelge, ma toon siis!“ vastas Zahhar.
„Tule siia!“ ütles Oblomov kindlalt ja rõhuga.
„Oh, et surm ka ei tule!“ kähises Zahhar ja puges tuppa.
„Noh, mis te soovite?“ küsis ta ukse vahele pidama jäädes.
„Tule lähemale!“ ütles Oblomov salapäraselt pühalikul toonil ja näitas käega, kuhu Zahhar pidi tulema, näitas nii ligidale, et Zahhar oleks pidanud härrale vaata et sülle istuma.
„Kus ma sinna tulen? Sääl on kitsik, ma kuulen siiamaale ka,“ puikles Zahhar vastu, jäädes kangekaelselt ukse juurde.
„Tule siia, öeldakse sulle!“ ütles Oblomov ähvardavalt.
Zahhar astus ühe sammu ja jäi raidkujuna seisma, vahtides ise aknast välja, kus uitasid kanad, ja pöörates oma harjaka habemepuhma härra poole. Selle ühe erutava tunni jooksul oli Ilja Iljitš muutunud, nägu oli nagu kõhnemaks jäänud ja silmad kilasid rahutult.
„Noh, nüüd ma saan!“ mõtles Zahhar ja läks tusasemaks.
„Kuidas sa võisid oma härrale nii sobimatut küsimust esitada?“ küsis Oblomov.
„Hakkab peale!“ mõtles Zahhar ja pilgutas tugevasti silmi, jäädes tusaselt „haledaid sõnu“ ootama.
312
