Kõik päevad, kus ta Olgat ei näinud, tema häält ei kuulnud ja tema silmist ikka endiselt muutumatut õrnust, armastust ja õnne ei lugenud, olid talle väga igavad.
Selle-eest elas ta vastuvõtupäevadel nagu suvelgi, kuulas neiu laulu ja vaatas talle silma; tunnistajate juuresolekul oli talle ühestainsast pilgust küllalt, mis oli teistele ükskõikne, temale aga sügav ja tähendusrikas.
Kuid sedamööda, kuidas aeg talvele lähenes, muutusid nelja silma all kohtumised ikka harvemaks. Iljinskitel hakkasid võõrad käima ning päevade kaupa ei saanud Oblomov ja Olga ainustki sõna omavahel rääkida. Nad vahetasid pilke. Neiu pilkudes avaldus mõnikord väsimus ja kannatamatus.
Kortsus kulmul vaatas ta kõiki võõraid. Ka Oblomovil oli paaril korral igav, ning kord tahtis ta pärast lõunat kohe kübara võtta ja ära minna.
„Kuhu nüüd?“ küsis Olga imestades; äkki oli ta Oblomovi kõrval ja haaras kübarast kinni.
„Lubage koju minna…“
„Mispärast?“ küsis Olga. Üks kulm oli tal kõrgemal kui teine. „Mida te tegema hakkate?“
„Ei midagi,“ vastas Oblomov uniseid silmi suurivaevu pärani ajades.
„Kes teid lubab? Ega te ometi magama ei mõtle minna?“ küsis neiu ja vaatas talle uurivalt esiteks ühte, siis teise silma.
„Minge ikka!“ vastas Oblomov elavalt. „Päeval siis magama! Mul on lihtsalt igav!“
Ja ta andis kübara käest.
„Täna lähme teatrisse,“ ütles Olga.
„Aga mitte ühte looži,“ vastas Oblomov ohates.
„Mis siis? Kas see siis midagi ei loe, et me teineteist näeme, et sina vaheaegadel sisse astud, lahkumisel minu juurde tuled ja mind käe alt kinni tõllani saadad?… Palun teid tulla!“ ütles ta käskivalt. „Mis uus mood see on?“
Polnud midagi parata, Oblomov läks teatrisse, haigutas, nagu tahaks ta näitelava korraga alla neelata, sügas kukalt ja tõstis vaheldumisi emba-kumba jalga üle põlve.
„Ah, kui kõik rutemini korda saaks, et võiks tema kõrval istuda ja ei peaks nii kauge maa taha loksuma!“ mõtles ta. „Pärast nii ilusat suve ainult vahel harva vargsi kokku saada ja armunud poisikest mängida… Tõtt-öelda, ma poleks täna teatrisse tulnud, kui ma abielus oleksin: juba kuuendat korda kuulen seda ooperit…“
308
