paberipakki, tuli talle volikiri meelde ja ta palus Ivan Matveitšit seda palatis kinnitada. See luges volikirja läbi, ütles, et selles olevat üks segane punkt, ning võttis selgitamise enda peale.
Paber oli peagi ümber kirjutatud, lõpuks ka palatis kinnitatud ning posti toimetatud. Oblomov teatas sellest võidurõõmsalt Olgale ning jäi tükiks ajaks rahule.
Tal oli hea meel, et vastuse saamiseni pole vaja uut korterit otsida ja et ta siinelamisega raha vähehaaval tasa teeb.
„Võiks ju siingi elada,“ mõtles ta, „ainult et see jääb kõigest liiga kaugele, aga muidu on majas kindel kord ja majapidamises edeneb kõik hästi.“
Tõepoolest edenes majapidamises kõik ülihästi. Ehk küll Oblomov oli omaette lauas, vaatas perenaise silm ka tema söögi järele.
Ilja Iljitš läks kord kööki ning tabas Agafja Matvejevna ja Anisja peaaegu teineteise kaenlast.
Kui on olemas südamete sümpaatia, kui sugulashinged teineteist juba kaugelt ära tunnevad, siis pole see kunagi silmanähtavamat tõestust leidnud kui Agafja Matvejevna ja Anisja vastastikuse sümpaatia puhul. Esimesest pilgust, sõnast ja liigutusest mõistsid nad teineteist ja oskasid teineteisest lugu pidada.
Selle järgi, kuidas Anisja käised üles kääris ning ahjuroobi ja nartsu abil viie minuti jooksul pool aastat kütmata seisnud köögi korda seadis, kuidas ta harjaga riiulitelt, seintelt ja laualt tolmu ära pühkis, kuidas ta luua põrandal ja pinkidel laialt liikuda laskis, kuidas ta ahjust ainsa ropsuga tuha välja kraapis, — kõige selle järgi mõistis Agafja Matvejevna, mida Anisja väärt on ja missugune võrratu abiline temast majapidamises saaks. Sest silmapilgust peale leidis ta Anisjale paiga oma südames.
Anisja aga, nähes ainult üks kord, kuidas Agafja Matvejevna köögis valitseb, kuidas ta oma kulmudeta kotkasilmil saamatu Akulina igat kohmakat liigutust tähele paneb; kuidas ta käsib ja kamandab — välja võtta, tulele panna, soojendada, soola lisada; kuidas ta turul ainsa pilguga, kõige rohkem ühe sõrmepuudutusega eksimatult kindlaks teeb, mitmekuune on kana, kui kaua kala on surnud, millal petersellid või salat on peenralt üles võetud, — seda kõike nähes tõstis Anisja imetlevas aukartuses oma silmad perenaisele ja leidis, et tema, Anisja, on oma eluülesannet valesti mõistnud, et tema koht pole Oblomovi köögis, kus tema alatasa kibeleval, närvitseval ja palavikulisel kärmusel pole muud
304
