„See on vanaema; köhib teine juba kaheksandat aastat.“
Ja uks paukus kinni.
„Kui… lihtne ta on,“ mõtles Oblomov, „aga temas on midagi… Ja puhas on ta ka!“
Tänini polnud ta veel perenaise vennaga tuttavaks saanud. Ainult hommikuti nägi ta mõnikord oma asemelt, kuidas üks mees aialippide tagant mööda vilksatas, suur paberipakk kaenla all; ta kadus põiktänavasse ja tuli sealt kella viie paiku jälle nähtavale, vilksas aknast mööda ja kadus trepi varju. Kodus polnud teda kuuldagi.
Aga ometi võis tähele panna, iseäranis hommikuti, et majas inimesed elavad: köögis täksisid noad, läbi akna kostis, kuidas vanaeit hoovinurgas midagi loputab, kojamees puid lõhub või kaherattalise käruga veeaami veab; teispool seina nutsid lapsed või paukus vanaeide kange, kuiv köha.
Oblomovil oli neli tuba, niisiis kogu maja esikülg. Perenaine asus oma lastega kahes tagumises toas, kuna vend üleval, niinimetatud ärklitoas elas.
Oblomovi kabineti ja magamistoa aknad olid vastu hoovi, võõrastetoa aknad vastu pihtaeda, saali aknad vastu suurt kartuli- ja kapsamaad. Võõrastetoa akende ees olid pleekinud sitskardinad.
Seina ääres seisid lihtsad sarapuukarva toolid; peegli all oli kaardilaud; akendel kurereha- ja peiulillepotid ning neli puuri siisikeste ja kanaarilindudega.
Vend astus kikivarvul sisse ja vastas Oblomovi teretusele kolmekordse kummardusega. Vormikuuel olid kõik nööbid kinni, nii et võimatu oli näha, kas tal on pesu seljas või mitte; kaelarätt oli lihtsõlme seotud ning rätiotsad kuue alla peidetud.
Ta võis olla nelikümmend aastat vana, ta püstine juuksetutt otsa ees ja kaks samasugust hooletult soetud tutti meelekohas tuletasid meelde keskmise suurusega koera kõrvu. Hallid silmad ei söandanud otse vaadata, vaid tegid seda esiteks vilksamisi ja peatusid alles järgmisel korral.
Ta oleks nagu häbenenud oma käsi; rääkides püüdis ta neid peita, selja taha panna või üht põue pista ja ainult teist selja taga hoida, ülemale paberit ulatades ja seletusi andes hoidis ta ühe käe ikka seljal, kuna ta teise käe keskmise sõrme allapidi pööratud küünega ettevaatlikult mõnda rida või sõna osutas; pärast seda peitis ta ka selle käe kohe selja taha, võib-olla sellepärast, et sõrmed olid jämedad ja punakad ning värisesid pisut, nii et ta pidas põhjendatult sündsusetuks neid pidevalt silmanähtaval hoida.
298
