danud? On see elu?… Aga ometi elatakse nõnda, nagu oleks see tõeline elu. Ja ka Andreile meeldib see!
Jah, aga abiellumine, pulmad — see on siiski eluluule, täide õide puhkenud lill. Oblomov nägi vaimus, kuidas ta Olga altari ette viib: Olgal on peas pikk loor ja pomerantsioks. Rahva hulgast kostab imetlussosin. Häbelikult, hilju lainetava rinnaga, uhkelt ja graatsiliselt langetatud päi annab ta Oblomovile käe ega tea, kuhu oma pilku pöörata. Kord helgib naeratus näol, sealsamas tulevad pisarad silma, kord ilmutab kulmupealne kurd mingi mõtte süttimist.
Kodus, kui pulmavõõrad on lahkunud, langeb Olga, ikka alles oma toredas pidurüüs, mehe rinnale, just nagu tänagi…
„Ei, lähen ruttu Olga juurde, ma ei suuda oma mõtete ja tunnetega üksi olla,“ unistas Oblomov. „Räägin kõigile, kogu ilmale… ei, kõigepealt tädile, siis parunile, kirjutan ka Stolzile — küll ta siis imestab! Pärast ütlen Zahharile: mehike kummardab maani ja ulub rõõmu pärast, ma annan talle kakskümmend viis rubla. Tuleb Anisja, püüab mu kätt, et suudelda: temale annan kümme rubla; siis… siis kisendan rõõmu pärast üle terve ilma, kisendan nii, et terve ilm ütleb: Oblomov on õnnelik, Oblomov abiellub! Nüüd kähku Olga juurde: seal ootab mind kauakestev sosistamine, salajane lepe — sulatada kaks elu ühte…“
Ta tõttas Olga poole. Neiu kuulas naeratades ta unistused ära; aga niipea kui Oblomov püsti kargas, et tädile ütlema minna, tõmbusid Olga kulmud nii kortsu, et Oblomovil tuli hirm peale.
„Kellelegi mitte üht sõna!“ ütles neiu sõrme huultele tõstes ja käskis tal tasemini rääkida, et tädi teise tuppa ei kuuleks. „Praegu pole õige aeg!“
„Millal siis veel õigem aeg on, kui meie vahel on kõik juba otsustatud?“ küsis Oblomov läbematult. „Mis siis nüüd teha? Millest peale hakata?“ küsis ta. „Ei saa ju ometi, käed rüpes, istuda. Algavad kohustused, algab tõsine elu…“
„Jah, algab küll,“ vastas neiu ja vaatas talle ainiti otsa.
„Noh, ja ma tahtsingi esimest sammu astuda, tädi juurde minna…“
„See on viimane samm.“
„Mis on siis esimene?“
„Esimene… on palatiskäik: seal oli sul mingisugune paber kirjutada?“
„Jah… homme…“
„Miks mitte täna?“
286
