„Ei, hilja. Sul on õigus,“ ütles neiu mõtliku nukrusega, „me oleme liiga kaugele läinud, aga pääseteed ei ole: me peame kiiresti teineteisest lahkuma ja mineviku jäljed kaotama. Jumalaga!“ lisas ta kuivalt ja kibedalt, laskis pea longu ja hakkas minema.
„Olga, armas aeg, jumal hoidku! Ja me ei saagi enam kokku! Aga mina… Olga!“
Neiu ei kuulanud, ta kiirendas sammu, kuivalt krigises liiv ta jalgade all.
„Olga Sergejevna!“ hüüdis Oblomov.
Ei kuule, läheb edasi!
„Jumala pärast, tule tagasi!“ hüüdis Oblomov pisaraist lämbuval häälel. „Isegi kurjategijat peab kuulama… Mu jumal! On tal üldse südant rinnus?… Nii on need naised!“
Ta istus ja pani käed näo ette. Samme polnud enam kuulda.
„Läks ära!“ ütles ta peaaegu paanilises hirmus ja tõstis pea.
Olga seisis tema ees.
Oblomov haaras rõõmuga neiu käest kinni.
„Sa ei läinud ära, ei lähe?“ ütles ta. „Ära mine: pea meeles, et kui sa ära lähed, siis on see minu surm!“
„Aga kui ma ei lähe, siis olen ma kurjategija, ja sina ka: pea seda meeles, Ilja!“
„Ah, ei!…“
„Kuidas siis ei? Kui Sonetška ja tema mees meid veel kord üheskoos tabavad, siis olen ma kadunud.“
Oblomov võpatas.
„Kuule,“ alustas ta tõtlikult ja takerdudes, „ma pole veel kõike öelnud…“ ja jäi jälle vait.
See, mis talle kodus tundus nii lihtne, loomulik ja tarvilik olevat, mis talle õnnena vastu naeratas, muutus korraga kuristikuks. Hing kippus kinni jääma, kui ta sealt üle tahtis astuda. Ees seisis otsustav, julgust nõudev samm.
„Keegi tuleb,“ ütles Olga.
Kõrvalteelt kostsid sammud.
„Ehk on Sonetška?“ küsis Oblomov hirmust jõllis silmil.
Kaks meest ja üks daam läksid mööda, kõik võõrad. Oblomovil läks süda kergemaks.
„Olga,“ ütles ta kärsitult ja võttis neiul käest kinni, „lähme sinna, näed, seal ei ole kedagi. Istume!“
Ta pani Olga pingile istuma ja istus ise tema kõrvale maha.
„Sa ägestusid, läksid ära, ja ma ei jõudnud veel kõike öelda, Olga,“ ütles ta.
275
