„Ei midagi. Pikk tee, siis mingi rahvahulk, ja igal pool ikka üks valgetverd mees… igal pool… Ma läksin näost punaseks, kui ta Katja kuuldes äkki ütles, et ruutukuningas mõtleb minu peale. Aga kui ta seda tahtis öelda, kelle peale mina mõtlen, lõin ma kaardid segi ja jooksin minema. Kas sa mõtled minu peale?“ küsis Olga äkki.
„Ah,“ ütles Oblomov, „kui oleks võimalik vähem mõelda!“
„Ja mina!“ rääkis neiu mõtlikult. „Mul on juba meelest läinud, kuidas saab teisiti elada. Kui sa mineval nädalal mossitasid ja kahel päeval ei tulnud — mäletad, kui sa pahaseks said! — muutusin ma hoopis teiseks inimeseks, olin tige. Pahmitsesin Katjaga nagu sina oma Zahhariga; nägin küll, et ta endamisi vaikselt nutab, aga minul polnud temast sugugi kahju. Ei vastanud tädile, ei kuulnudki, mis ta rääkis, ei teinud midagi, ei tahtnud kuhugi minna. Aga niipea kui sina tulid, muutusin kohe teiseks. Kinkisin Katjale lilla kleidi.“
„See on armastus!“ ütles Oblomov pateetiliselt.
„Mis? Lilla kleit?“
„Kõik! Ma näen sinu sõnades iseennast: ka minul pole sinust lahus elu ega valget päeva, öösiti näen unes ikka õilmitsevaid orgusid. Kui ma saan sinuga kokku, siis olen hea ja täis indu; kui ei saa, tuleb igavus, laiskus, tahaks pikali visata ja mitte midagi mõelda… Armasta, ära häbene oma armastust…“
Äkki jäi ta vait. „Mis ma ometi räägin? Ega ma selleks ei tulnud!“ mõtles ta ja hakkas köhatama, tõmbas kulmugi kortsu.
„Aga kui ma äkki ära suren?“ küsis Olga.
„On aga mõte!“ ütles Oblomov muule mõeldes.
„Jah,“ jätkas neiu, „külmetan ja saan palaviku; sina tuled siia, mind ei ole; lähed meile: öeldakse, et haige; homme sama lugu; aknaluugid on kinni; arst vangutab pead; Katjal on nutt varuks, käib kikivarvul, sosistab: ta on haige, suremas…“
„Ah!“ hüüatas Oblomov.
Neiu hakkas naerma.
„Mis siis sinust saab?“ küsis ta Oblomovile otsa vaadates.
„Mis minust saab? Kaotan mõistuse või lasen kuuli pähe — ja sina saad äkki terveks!“
„Ei, ei, jäta järele!“ ütles neiu hirmunult. „Kuhu meie jutt küll keeras! Ära sa aga surnult minu juurde tule: ma kardan kodukäijaid…“
Oblomov hakkas naerma, Olga samuti.
270
