XI
Kodus ootas Oblomovit Stolzi kiri, mis algas ja lõppes sõnadega: „Kas nüüd või mitte kunagi!“ Järgnesid etteheited inertsuse pärast, siis kutse sõita tingimata Šveitsi, kuhu Stolz kavatses minna, ja sealt edasi Itaaliasse.
Ja kui sest asja ei saa, siis mingu Oblomov ometi maale oma mõisa korraldama, käest ära lastud talupoegi raputama, oma aasta sissetulekut revideerima ja uue maja ehitamiseks ettevalmistusi tegema.
„Pea meeles meie kokkulepet: kas nüüd või mitte kunagi!“ lõpetas sõber.
„Nüüd, nüüd, nüüd!“ kordas Oblomov. „Andrei ei tea, missugune poeem praegu minu elus aset leiab. Mis ta veel tahab? Kas mu elu võib veel kunagi sisukam ja pingelisem olla? Proovigu olla minu nahas! Ja kui lugeda näiteks prantslasi või inglasi: nagu teeksid nemad ainult tööd, nagu neil peale töö midagi muud mõttes ei oleks! Nad sõidavad muudkui Euroopas ringi, mõned käivad koguni Aasias ja Aafrikas ära, niisama, lihtsalt oma lõbuks: üks albumit joonistama, teine muinasjäänuseid välja kaevama, kolmas lõvijahile või madusid püüdma. Ja kui nad seda ei tee, siis istuvad nad kodus suursuguses jõudeolekus, võtavad hommikueinet, söövad koos oma sõprade või naistega lõunat — ja see on kogu nende töö! Mis sunnitööline mina siis olen? See on Andrei väljamõeldis: tööta ja tööta — nagu hobune! Milleks? Mul on peatoidus ja ihukate olemas. Kuigi Olga küsis ka jälle, kas ma kavatsen Oblomovkas ära käia…“
Ta asus kirjutama, aru pidama, käis isegi arhitekti juures. Peagi oli ta väikesel laual maja ja aia plaan. Perekonnaelamu, ruumikas maja, kahe rõduga.
„Siin asun mina, siin Olga, siin on magamistuba, siin lastetuba…“ mõtles ta naeratades. „Aga talupojad, talupojad,“ ja naeratus kadus ta näolt, otsaesisele ilmusid kortsud. „Naaber kirjutab, laskub üksikasjadesse, räägib korduskünnist ja terasaagist… Kui igav! Pealegi soovitab ta ühisel kulul suurde kaubaalevisse teed ehitada ja jõele silda teha, tahab kolm tuhat rubla saada, ma peaksin tema arvates Oblomovka panti panema… Aga kust mina tean, on see tark tegu või mitte?… On sel mõtet? Äkki ta petab mind?… Oletame, et ta on aus inimene: Stolz tunneb teda; aga temagi võib eksida ja minu raha läheb vett vedama! Kolm tuhat — see on ju ilmatu hulk! Kust seda võtta? Ei, see on hirmus! Siis kirjutab ta veel, et mõned talupojad
258
