Kaks liblikat, kes lenneldes teineteist taga ajavad, keerutavad nagu valssi tantsides puutüvede vahel. Rohi lõhnab tugevasti; sealt kostab vaibumatut saagimist…
„Missugune möll!“ mõtles Oblomov, vaadates seda askeldamist ja kuulates looduse tasast müra. „Ja pealtnäha on kõik nii vaikne ja rahulik.“
Kuid samme ei kostnud ikka veel. Lõpuks ometi, näe… „Oh!“ ohkas Oblomov ja lükkas tasakesi oksad laiemale. „Tema, ta… Mis see siis on? Nutab? Mu jumal!“
Olga kõndis vaikselt omaette ja pühkis rätikuga silmi; kuid need läksid aina uuesti märjaks. Ta häbenes seda, neelas pisaraid, tahtis neid pargipuudegi eest varjata, aga ei saanud, Oblomov polnud siiani Olgat nutmas näinud; ta polnud pisaraid oodanud, ja nüüd need otsekui põletasid teda, kuid nõnda, et tal ei hakanud sellest palav, vaid ainult soe.
Ta läks ruttu neiule järele.
„Olga, Olga!“ ütles ta õrnalt, käies tema kannul.
Neiu võpatas, vaatas tagasi, silmitses meest üllatunult, siis aga pööras pea ära ja läks edasi.
Oblomov kõndis nüüd tema kõrval.
„Te nutate,“ ütles ta.
Olga nutt sai uut hoogu. Ta ei suutnud seda enam tagasi hoida, surus rätiku vastu silmi, hakkas nuuksuma ja istus kõige lähemale pingile.
„Mis ma ometi teinud olen!“ sosistas Oblomov kohkunult, võttis Olga käest kinni ja katsus seda silmade eest ära võtta.
„Jätke!“ ütles Olga. „Minge ära! Miks te veel siin olete? Ma tean, et mul pole põhjust nutta: milleks? Teil on õigus: jah, kõik võib juhtuda.“
„Mida küll teha, et neid pisaraid ei oleks?“ küsis Oblomov neiu ette põlvili langedes. „Öelge, käskige: ma olen kõigeks valmis…“
„Teie tegite seda, et need pisarad oleksid, aga neid peatada ei ole teie võimuses… Te pole nii tugev! Laske lahti!“ ütles Olga ja lehvitas rätikuga näole tuult.
Oblomov vaatas teda ja needis mõttes iseennast.
„See õnnetu kiri!“ kahetses ta.
Neiu avas käsitöökorvi, võttis kirja ja ulatas Oblomovile.
„Võtke,“ ütles ta, „viige ta kaasa, et ma ei peaks teda vaadates kauem nutma.“
Oblomov pistis kirja taskusse ja istus longuspäi neiu kõrvale.
„Te hindate vähemalt mu kavatsusi õiglaselt, Olga?“ küsis ta tasa. „See on tõenduseks, kui kallis on mulle teie õnn.“
248
