altarile toomata… kas või pilguga? Aga teid tunda, kuulata, teid pikka aega vaadata, armastada — oo, sellest võib hulluks minna! Teie olete nii püsiv, rahulik; ja kui möödub päev või paar, ilma et ma kuuleksin sõna „armastan“… hakkabki siin ärevus…“
Oblomov osutas oma südamele.
„Armastan, armastan, armastan — sellest jätkub teile kolmeks päevaks,“ ütles neiu pingilt tõustes.
„Teie ainult naljatate, aga mis pean mina tegema!“ tähendas Oblomov ohates, kui nad mäest alla läksid.
Nõnda kordus nende vahel sama teema mitmes variandis. Kohtumised, vestlused — see kõik oli sama viis, samad helid, sama heledasti põlev valgus, mis murdus ja killunes vaid rohelisteks, roosadeks ja helekollasteks kiirteks ning väreles ümberringi õhus. Iga uus päev, iga uus tund tõi uusi kõlasid ja kiiri, kuid sama tuli jäi põlema, helises sama korduv viis.
Nii Oblomov kui ka Olga kuulasid neid helisid, ja neid tabades püüdis kumbki omal viisil kuuldud muusikat teisele ette kanda, aimamata, et homme kõlavad juba teised helid, ilmuvad teised kiired, ning unustades järgmisel päeval, et eile oli laul teistsugune.
Olga ehtis oma südamepuistamisi nende värvidega, milles ta kujutlusvõime parajasti kiirgas, ja ta uskus, et need värvid on loomutruud, ning ruttas süütus, alateadlikus edevuses selles kaunis pidurüüs oma sõbra palge ette.
Oblomov uskus seda enam neid nõiduslikke helisid, seda võluvat valgust, ning ta tõttas neiu ette täies kirerelvastuses, näitama selle tule jõudu ja sära, mis ta hinge põletas.
Nad ei valetanud endale ega teineteisele: nad avaldasid seda, mida süda neile ütles, kuid selle hääl kostis läbi nende kujutlusvõime.
Oblomovil oli ükskõik, kas Olga oli Cordelia ja jäi sellele kujule ustavaks või asus ta uuele rajale ja omandas uue kuju, kui ta ainult oleks ilmunud nendessamades värvides ja kiirte helgis, nagu ta tema südames elas, nii et temal oleks olnud endiselt heal
Olga ei püüdnud teada saada, kas tema kirglik sõber võtaks tema kinda üles, kui ta selle heidaks lõvi lõugade vahele, kas ta oleks valmis tema pärast kuristikku tormama, — kui ta ainult nägi selle kire tundemärke, kui mees ainult jäi ustavaks tema mehepaleusele, oli see mees, kelle tema oli ellu äratanud; kui ainult tema pilgust, tema naera-
238
