Mine sisu juurde

Lehekülg:Oblomov Gontšarov-Tammsaare.djvu/212

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

pitskrae; ka tanu oli maitsekalt tehtud ja paelad koketselt valitud ligi viiekümneaastast, kuid alles värsket nägu raamima. Keti otsas rippus tal kuldlornjett.

Tema žestid ja hoiakud ilmutasid väärikust; üpris osavalt oskas ta end kalli salliga drapeerida, nii õigel ajal küünarnukki tikitud padjale toetada, nii suursuguselt sohval aset võtta. Kunagi ei nähtud teda töötamas: küürutamine, õmblemine, tühiste asjadega tegelemine ei sobinud tema näo ega auväärse kujuga. Käsudki teenritele ja toatüdrukutele andis ta mokaotsast, lühidalt ja kuivalt.

Mõnikord ta luges, aga ei kirjutanud kunagi, kõneles hästi, kuid enamasti ikka prantsuse keelt. Ta pani küll kohe tähele, et Oblomov ei väljenda end prantsuse keeles mitte päris vabalt, ja seepärast võttis ta juba järgmisel korral vene keele tarvitusele.

Ta ei unistanud ega targutanud jutuvestmisel; tundus, nagu oleks tal peas kindel piirijoon, millest mõistus kunagi üle ei lähe. Kõigest oli näha, et tunne, igasugune sümpaatia, kaasa arvatud armastus, etendas või oli etendanud tema elus kõigi teiste elementidega võrdset osa, kuna teiste naiste puhul võib kohe märgata, et armastus räägib kõigis eluküsimustes otsustavalt kaasa, kui mitte just tegudes, siis ometi sõnades, ja et kõigel muul on vaid kõrvaline tähtsus, ainult niipalju, kui armastus ruumi jätab.

Sellel naisel oli esiplaanil elamisoskus, enesevalitsemine, mõtte ja tahte, tahte ja teostuse tasakaalus hoidmine. Võimatu oli teda ootamatult, ettevalmistamatuna tabada; ta oli nagu valvas vaenlane, kelle ootav pilk on pidevalt sinu poole suunatud, varitse teda kui palju tahes.

Tema elemendiks oli seltskond ning seepärast käis iga tema mõtte, iga sõna ja liigutuse eel ikka delikaatsus ja ettevaatlikkus.

Kellelegi ei avaldanud ta oma südame salajasemaid tundeid, kellelegi ei usaldanud ta oma hingesaladusi; tal ei paistnud olevat head sõbrannat, mõnda vanaeite, kellega ta oleks kohvitassi juures sosistanud. Ainult parun von Langwageniga oli ta sagedasti kahekesi; mõnikord jäi see südaööni istuma, kuid enamasti ikka Olga juuresolekul; ja siis olid nad ka peamiselt vait, ainult et kuidagi tähtsalt ja targalt vait, nagu teaksid nad midagi, mida teised ei tea; aga see oli ka kõik.

Nähtavasti meeldis neile koos olla — see oli ainuke järeldus, mida võis teha neid istumas nähes; tädi kohtles parunit


213