Ja juba nad sattusidki silm silma vastu.
„Olga Sergejevna!“ ütles Oblomov ja värises ise nagu haavaleht.
„Ilja Iljitš!“ vastas Olga areldi, ja mõlemad jäid seisma.
„Tere,“ ütles Oblomov.
„Tere,“ vastas Olga.
„Kuhu te lähete?“ küsis Oblomov.
„Jalutan…“ vastas Olga silmi tõstmata.
„Ma segan teid?“
„Oh ei, mitte sugugi…“ vastas neiu ja heitis Oblomovile vilka, uudishimuliku pilgu.
„Tohin ma kaasa tulla?“ küsis Oblomov äkki ja vaatas talle uurivalt otsa.
Nad astusid vaikides mööda teed. Ei koolmeistri joonlaud ega direktori kulmud ega üldse mitte miski elus polnud Oblomovi südant nõnda kloppima pannud nagu praegu. Ta tahtis midagi öelda, püüdis endast võitu saada, kuid sõnagi ei tulnud tal suust; ainult süda peksis koledal kombel nagu mõne suure õnnetuse puhul.
„Olete Andrei Ivanõtšilt kirja saanud?“ küsis Olga.
„Jah,“ vastas Oblomov.
„Mis ta kirjutab?“
„Kutsub Pariisi.“
„Ja mis teie teete?“
„Sõidan.“
„Millal?“
„Varsti… ei, homme… niipea kui asjad joones.“
„Miks nii ruttu?“ küsis neiu.
Oblomov ei vastanud.
„Kas suvituskoht ei meeldi või… Öelge, miks te tahate ära sõita?“
„Häbematu! Nüüd tahab ta ära sõita,“ mõtles neiu seejuures.
„Ei tea, miks, aga mul on valus, piinlik, nagu kõrvetaks,“ sosistas Oblomov, ilma et ta Olga poole oleks vaadanud.
Neiu vaikis, murdis sirelioksa ja nuusutas seda, varjates nõnda oma nägu.
„Nuusutage, kui hea lõhn!“ ütles ta ja kattis sama sirelioksaga ka Oblomovi näo.
„Näe, maikellukesed! Oodake, las ma nopin,“ ütles Oblomov ja kummardus maha. „Need lõhnavad veel paremini — neil on aasade ja metsade lõhn, neis on enam loodust. Sirel kasvab ainult maja ümber, oksad tükivad aknast sisse, ja lõhn on imal. Näete, maikellukesed on alles kastest märjad.“
201
