kuid ta ei põgenenud, ei käitunud külmalt, oli ainult muutunud mõtlikumaks.
Nähtavasti oli tal lihtsalt kahju, et on juhtunud midagi, mis ei lase tal enam Oblomovit uudishimuliku pilguga piinata või teda südamlikul toonil nokkida tema lamamise, tema laiskuse, tema kohmakuse pärast…
Olga võttis asja humoorikalt, kuid see oli ema humoorikus, kes ei saa kuidagi tõsiseks jääda, nähes poja naeruväärset peorõivastust. Stolz oli ära sõitnud ja Olgal oli igav, sest polnud kedagi, kellele ta oleks võinud laulda; klaver seisis avamata — ühesõnaga, neid mõlemaid koormas sunnitud olek, aheldatus, mõlemal oli piinlik.
Ja kui hästi see ometi algas! Kui lihtsalt nad tutvusid! Kui vabalt nad teineteisele lähenesid! Oblomov oli Stolzist lihtsam ja südamlikum, kuigi ta Olgat nõnda ei naerutanud, või kui naerutas, siis iseendaga, ja andis pilkamise nii kergesti andeks.
Pealegi oli Stolz ära sõites jätnud Oblomovi Olga hooleks, palunud tal oma sõbra järele vaadata, mitte lasta tal kodus istuda. Neiu nägusas, nutikas peakeses oli juba üksikasjaline plaangi valmis, kuidas ta Oblomovi pealelõunasest magamisest ära võõrutab, ja mitte ainult magamisest: päevase sohval pikutamisegi keelab ta ära — võtab talt sõna.
Ta unistas sellest, kuidas ta käsib Oblomovil üht või teist Stolzi jäetud raamatut lugeda, paneb ta iga päev ajalehti jälgima ja laseb endale uudiseid jutustada, sunnib teda maale kirju kirjutama, mõisa uuenduste plaani valmis tegema, välismaasõidu vastu valmistuma — ühesõnaga, Oblomov ei saa tema käe all tukkuma jääda; ta leiab tema juhatusel eesmärgi, hakkab jälle kõigest hoolima, millest ta vahepeal ei hoolinud, nii et Stolz ei tunneks tagasi tulles oma sõpra äragi.
Ja kogu selle ime saadab tema korda, tema, arglik, sõnakehv neiu, keda tänini ükski pole kuulanud ja kes ei ole veel õieti elama hakanudki! Tema on selle metamorfoosi põhjuseks!
See metamorfoos on juba alanud: niipea kui Olga laulma hakkab, pole Oblomov enam endine…
Oblomov hakkab elama, töötama, õnnistab elu ja teda. Anda inimesele elu tagasi — missugune au see on arstile, kui ta päästab surmale määratud haige! Päästa aga kõlblalt hukkuv mõistus ja hing…
Uhkuse- ja rõõmuvärin jooksis Olgal üle keha; ta pidas
198
