„Andrei! Andrei!“ ütles Oblomov paluvalt. „Ei, täna ma ei või kauemaks jääda, ma lähen ära!“ lisas ta ja läkski.
Öö otsa oli ta üleval: nukralt mõttes käis ta toas edasi-tagasi, läks koidikul välja, uitas uulitsatel ja Neeva kaldal, tundes ja mõeldes jumal teab mida…
Kolme päeva pärast oli ta jälle seal, ja kui teised õhtul kaardilauda istusid, jäi ta juhtumisi Olgaga kahekesi klaveri juurde. Tädil valutas pea, ta istus kabinetis ja nuusutas aromaatset piiritust.
„Kas tahate, ma näitan teile joonistuste mappi, mille Andrei Ivanõtš mulle Odessast tõi?“ küsis Olga. „Ta pole neid ehk teile näidanud?“
„Te püüate nähtavasti majaperenaise kohust täites mind lõbustada?“ küsis Oblomov. „Asjata!“
„Miks asjata? Ma tahan, et teil ei oleks igav, et te tunneksite end siin nagu kodus, et teil oleks mõnus, lahe ja kerge olla ja et te ei läheks koju… pikutama.“
„Ta on õel, pilkehimuline olend!“ mõtles Oblomov, kuna ta ise tahes-tahtmata Olga igat liigutust imetles.
„Te tahate, et mul oleks kerge ja lahe, et mul poleks igav?“ küsis ta.
„Jah,“ vastas Olga ja vaatas talle otsa nagu varemaltki, ainult et veel uudishimulikumalt ja südamlikumalt.
„Siis ärge vaadake mind esiteks nii nagu praegu ja nagu te hiljuti vaatasite…“
Uudishimu neiu silmis kasvas kahekordseks.
„Just selle pilgu pärast on mul väga piinlik… Kus on mu kübar?“
„Miks teil piinlik on?“ küsis neiu leebelt ja ta silmist kadus uudishimu. Nüüd oli ta pilk ainult hea ja lahke.
„Ma ei tea; mul on tunne, et teie pilk saab minu hingest kätte kõik selle, mida ma ei tahaks teistele, eriti teile, teada anda…“
„Miks siis mitte? Teie olete Andrei Ivanõtši sõber, ja tema on minu sõber, seega…“
„Seega pole põhjust, et teie minust niisama palju teaksite kui Andrei Ivanõtš,“ lõpetas Oblomov tema lause
„Põhjust ei ole, aga võimalus on…“
„Minu sõbra avameelsuse tõttu — karuteene tema poolt!…“
„On teil siis saladusi?“ küsis Olga. „Võib-olla koguni mõni kuritöö?“ lisas ta naerdes juurde ja nihkus Oblomovist eemale.
„Võib-olla,“ vastas Oblomov ohates.
191
