Silmi tõstmata nägi ta, kuidas Olga lauast tõusis ja teise nurka kõndis. Oblomovil läks süda kergemaks.
Aga väike tüdruk vahtis teda üksisilmi, oodates, mida ta nüüd oma kuivikutega teeb.
„Söön ruttu ära,“ mõtles Oblomov ja hakkas kiiresti biskviite hävitama; õnneks need otse sulasid suus.
Kaks kuivikut oligi veel järel. Oblomov hingas kergendatult ja söandas sinnapoole vaadata, kuhu Olga enne läks…
Jumaluke! Neiu seisis rinnakuju juures, nõjatudes selle alusele, ja silmitses Oblomovit. Nähtavasti oli ta nurgast selleks ära tulnud, et teda segamatult vaadelda: ta oli siis märganud tema kimbatust kuivikutega.
Õhtusöögi ajal istus Olga teises lauaotsas, rääkis juttu ja sõi ning ei pannud nähtavasti Oblomovit üldse tähele. Aga niipea kui Oblomov oma pelgliku pilgu tema poole pööras, lootes, et neiu seda ei märka, kohtas ta tema pilku, mis nõretas uudishimust ja oli siiski nii südamlik…
Pärast õhtusööki asus Oblomov rutakalt tädiga jumalaga jätma: tädi kutsus teda ka järgmiseks päevaks lõunale ja palus kutse Stolzile edasi anda. Ilja Iljitš kummardas ja läks silmi tõstmata läbi saali. Teispool klaverit oli kohe vahesein ja uks. Oblomovi pilk vilksas sinnapoole: klaveri ees istus Olga ja silmitses teda suure uudishimuga. Oblomovile näis, et neiu naeratas.
„Vististi on Andrei talle rääkinud, et mul olid eile kahest eri paarist sukad jalas ja särk pahempidi seljas!“ mõtles Oblomov ja sõitis halvas tujus minema niihästi selle oletuse kui ka homse kutse pärast, millele ta oli kummardusega vastanud, järelikult selle vastu võtnud.
Sellest momendist peale ei läinud tal Olga ainitine pilk enam meelest. Asjata heitis ta selili, nii pikk kui ta oli, asjata sättis ta end kõige laisemasse ja mugavamasse poosi — uni ei tulnud, tee, mis tahad, öökuub tundus vastikuna, Zahhar rumalana ja võimatuna, tolm ja ämblikuvõrgud väljakannatamatuna.
Ta käskis mõned kehvad pildid toast välja viia, mis talle ühe vaeste kunstnikkude toetaja poolt kaela olid määritud; ta parandas ise ruloo ära, mida ei saanud enam ammu üles tõmmata; ta kutsus Anisja ja laskis aknad puhtaks pesta, äigas ämblikuvõrgud maha, siis heitis pikali ja mõtles tund aega — Olgale.
Alguses oli tal aina Olga välimus meeles, ta püüdis mälus neiu pilti silme ette manada.
185
