Harjunud kombel võttis Zahhar kammi, harja ja käterätiku ning astus Ilja Iljitši juurde, et tal pead sugeda.
„Kasi kus kurat!“ ütles Oblomov vihaselt ja lõi Zahhari käest harja maha, kuna Zahhar ise kammi põrandale pillas.
„Või heidate uuesti pikali?“ küsis Zahhar. „Ma kohendaksin siis voodit.“
„Too mulle tinti ja paberit,“ vastas Oblomov.
Ta jäi mõtlema sõnadele: „Kas nüüd või mitte kunagi!“
Seda mõistuse ja tahtejõu meeleheitlikku üleskutset kuulates pidas ta aru ja kaalus, mis on tema tahtejõust veel järele jäänud ja mis ta sellega teeb, milleks seda nappi jääki tarvitab.
Pärast piinavat mõtlemist haaras ta sule pihku, otsis nurgast raamatu ja tahtis üheainsa tunniga kõik järele lugeda, valmis kirjutada ja läbi mõtelda, mis oli kümne aasta jooksul lugemata, kirjutamata ja mõtlemata jäänud.
Mida peaks nüüd tegema? Kas edasi minema või paigale jääma? See oblomovlik küsimus oli tema meelest raskem kui Hamleti oma. Edasi minna tähendab — heita ühe ropsuga lahe öökuub nii seljast kui ka hingelt ja mõistuselt, pühkida ühes tolmu ja seinal rippuvate ämblikuvõrkudega maha ka silmi pimestavad võrgud ja saada nägijaks!
Mis peaks olema esimene samm? Millest peale hakata? Ei tea… ei saa… ei… valetan… tean küll… Jah, ja pealegi on ju Stolz siinsamas, käepärast; tema ütleb kohe.
Aga mida ta ütleb? Ütleb, et nädalaga peab usaldusmehele üksikasjalise juhatuskirja koostama ja mehe siis maale läkitama, peab Oblomovka panti panema, maad juurde ostma, ehitustööde plaani kohale saatma, korteri käest ära andma, passi nõutama ja pooleks aastaks välismaale sõitma, peab liigse kehakaalu ja rasva maha võtma ning kosutama hinge selle õhuga, millest ta kord sõbraga oli unistanud, peab öökuue maha jätma, Zahharist ja Tarantjevist lahkuma, peab endale ise sukad jalga tõmbama ja saapad jalast ära võtma, peab magama ainult öösi, sõitma sinna, kuhu teised sõidavad, küll rongiga, küll laevaga, ja siis… siis… peab Oblomovkasse elama asuma, peab teadma, mis on külv, mis viljasaak, miks on talupoeg vaene või rikas; peab põllul käima, peab valimistele, tehasesse, veskisse, sadamasse sõitma. Peab jõudma ka lehti ja raamatuid lugeda, peab muret tundma sellegi pärast, miks inglased laeva Lähis-Itta saatsid…
Seda see Stolz ütlebki! See tähendabki edasiminekut… Ja nõnda elu lõpuni! Jumalaga, luuleline elupaleus! See saab
180
