ei söö täna kodus lõunat ja et Ilja Iljitš ei hakka sel suvel üldse kodus lõunat sööma, ja sügisel on tal nii palju tööd, et tal pole enam võimalik kellegagi kokku saada…“
„Ütlen, pean kõik meeles ja ütlen,“ lubas Zahhar. „Aga mis te käsite lõunaga teha?“
„Pista ta kellegagi koos kinni!“
„Kuulen, armuline härra.“
Umbes kümne minuti pärast oli Stolzil teine ülikond seljas, habe aetud ja juuksed kammitud, kuna Oblomov istus nukralt aseme äärel ja otsis kobamisi igale särginööbile vastavat auku. Tema ees seisis ühele põlvele toetudes Zahhar ja hoidis viksimata saabast nagu mõnda liuda käes, valmis seda jalga tõmbama, oodates ainult, millal härra särginööbid kinni saab.
„Sul pole veel saapaidki jalas!“ ütles Stolz imestunult. „Noh, Ilja, ruttu-ruttu!“
„Kuhu me siis lähme? Ja milleks?“ küsis Oblomov tusaselt. „Mis uudist seal mulle on? Ma olen elust maha jäänud, ei tunne huvi…“
„Ruttu-ruttu!“ kiirustas Stolz.
IV
Ehk küll aeg oli juba hilisevõitu, jõudsid nad siiski veel mõningaid asjugi ajada; siis kutsus Stolz ühe kullakaevanduse omaniku nendega koos lõunat sööma, ja selle suvilasse sõitsid nad ka pärast teed jooma, kus nad suure seltskonna eest leidsid, nii et Oblomov sattus täielikust üksindusest korraga rahvamurdu. Koju tulid nad alles hilja öösel.
Teisel ja kolmandal päeval sündis samuti ja nõnda lipsas terve nädal tähelepandamatult mööda. Oblomov protesteeris, kaebas, vaidles, kuid ta veeti kaasa ja ta käis igal pool, kus käis tema sõber.
Ükskord öösel koju tulles hakkas see siia-sinna rabelemine Oblomovile iseäranis vastu.
„Päev otsa ei saa saapaid jalast,“ urises ta, öökuube selga ajades. „Jalad tulitavad! Mulle ei meeldi see teie Peterburi-elu,“ jätkas ta sohvale heites.
„Mis siis sulle meeldib?“ küsis Stolz.
„Teistsugune elu kui see.“
„Ja mis nimelt sulle siin ei meeldi?“
„Mitte miski. See igavene võidujooks, igavene näruste kirekeste mäng, eriti ahnus, üksteise teelt kõrvaletrügimine,
166
