selle plaaniga, kas ta ükskord valmis ei saa? Mida sa siis teed?“
„Ah, vennas! Nagu oleks mul ainult mõisa asjad ajada! Aga see teine õnnetus!“
„Mis see on?“
„Aetakse korterist välja.“
„Aetakse?“
„Nojah: öeldakse, et koli välja, ja muud midagi.“
„Noh, ja mis siis?“
„Mis siis! Selg ja küljed on juba valusad, räheldes siin selle mure pärast. Rabele üksipäini: seda on tarvis ja teist on tarvis, arved vaja kokku võtta, siia maksta ja sinna maksta — ja siis veel see kolimine! Raha kulub mis hirmus, isegi ei tea, kuhu! Vaata, et oled varsti kopikata…“
„Küll võib inimene olla hellitatud: teise korterisse koliminegi on raske!“ imestas Stolz. „Ah jaa, see rahaküsimus: on sul teda palju? Anna mulle viissada rubla: ma pean silmapilk ühte kohta saatma; homme võtan meie kontorist välja…“
„Oota! Ma tuletan meelde… Hiljuti tuli maalt tuhat rubla, ja praegu on veel järel… oot-oot, kohe…“
Oblomov hakkas kastist otsima.
„Siin on… kümme, kakskümmend, siin on kakssada rubla… ja veel kakskümmend… Mul oli veel vaskraha… Zahhar! Zahhar!“
Zahhar hüppas harjunud moel ahju pealt maha.
„Kus need kaks kümnekopikalist on, mis laual seisid? Eile panin…“
„Mis see ometi on, Ilja Iljitš, ikka need kümnekopikalised! Ma teatasin ju teile, et ühtki kümnekopikalist laua peal ei olnud…“
„Kuidas ei olnud? Apelsinirahast sai tagasi…“
„Andsite ehk kellelegi, ja põle enam meeles,“ ütles Zahhar ukse poole pöördudes.
Stolz hakkas naerma.
„Oh teid, oblomovkalasi!“ ütles ta etteheitvalt. „Ei tea, kui palju neil raha taskus on!“
„Aga mis raha te hiljuti Mihhei Andreitšile andsite?“ tuletas Zahhar meelde.
„Ah jaa! Tarantjev võttis veel kümme rubla,“ taipas korraga Oblomov. „See ununes ära…“
„Miks sa lased seda tõbrast oma korterisse?“ tähendas Stolz.
„Mis seal lasta…“ ütles Zahhar vahele. „Tuleb teine
162
