„Aga muidugi! Just sellepärast ma tänaseks sabakuuegi tellisin. Täna on ju esimene mai: me sõidame Gorjunoviga Jekaterinhofi. Ah! Teie vist ei teagi? Miša Gorjunov sai aukõrgendust — seepärast me täna paradeerimegi,“ lisas Volkov suures vaimustuses.
„Ah nii!“ ütles Oblomov.
„Temal on raudjas,“ rääkis Volkov edasi, „neil on polgus raudjad, ja minul on must. Kuidas teie tulete: jalgsi või tõllaga?“
„Ei… tulegi,“ ütles Oblomov.
„Ei tule esimesel mail Jekaterinhofi? Mis te ometi räägite, Ilja Iljitš!“ ütles Volkov imestunult. „Seal on ju kõik koos!“
„Kuidas siis kõik? Ei ole kõik!“ vastas Oblomov laisalt.
„Tulge ikka, kallis Ilja Iljitš! Sofja Nikolajevna ja Liidia sõidavad ainult kahekesi, kalessis on ju vastas ka väike pink: te võiksite siis nendega…“
„Ei, pingile ma ei mahu. Ja mis ma seal tegema hakkan?“
„Noh, kui tahate, Miša annab teile oma teise hobuse.“
„Jumal küll, mis ta kõik välja mõtleb!“ ütles Oblomov peaaegu iseendale. „Mis teil nende Gorjunovidega on?“
„Ah!“ ütles Volkov punastades. „Kas ütlen?“
„Öelge!“
„Ega te ei räägi seda kellelegi, ausõna?“ jätkas Volkov Oblomovi juurde sohvale istudes.
„Hea küll.“
„Ma olen Liidiasse armunud,“ sosistas ta.
„Braavo! Kas kaua juba? Ta on tõesti kenakene.“
„Juba kolmat nädalat!“ ütles Volkov sügava ohkega. „Ja Miša armastab Dašenkat.“
„Missugust Dašenkat?“
„Kus te ometi elate, Oblomov? Te ei teagi Dašenkat! Kogu linn on tema tantsust meeletu! Täna lähme Misaga balletti vaatama; tema viskab lillekimbu. Mišat peab aitama: ta on alles arglik algaja… Oi, tuleb minna veel kameeliaid otsima…“
„Kuhu veel? Aitab juba, tulge parem lõunale: ajame pisut juttu! Mul on kaks õnnetust…“
„Ei saa: ma lähen vürst Tjumenevi juurde lõunale; seal on kõik Gorjunovid ja tema ka, tema… Liidiake,“ lisas ta sosinal juurde. „Miks te vürstist eemale olete jäänud? See on nii lõbus maja! Kui laialt seal elatakse! Ja suvila! Lihtsalt upub lilledesse! Rõdu on juurde ehitatud — gotique. Suvel
17
