lühikeselt reisilt õnnelikult paleesse tagasi jõudnud.“ Seejuures vaatas ta üle prillide teiste poole.
Või:
„See ja see saadik esitas Viinis oma volikirjad.“
„Siin kirjutatakse veel,“ luges ta, „et markiis Genlisi teosed on vene keelde tõlgitud.“
„Eks neid selleks tõlgitakse,“ ütles üks kuulajatest, väikemõisa omanik, „et meiesuguste mõisnike taskust raha välja meelitada.“
Aga vaene Iljuša käib sel ajal muudkui Stolzi juures õppimas. Juba esmaspäeva hommikul, kui ta ärkab, tuleb talle tusk peale. Ta kuuleb Vaska läbilõikavat häält, kui see trepilt hüüab:
„Antipka! Pane kimmel rakkesse: noorhärra tuleb sakslase juurde viia.“
Poisi süda võpatab. Kurvalt tuleb ta ema juurde. Ema teab, mis poisil viga, ja püüab asja ilustada, kuigi ta ise salajas ohkab, et peab pojast nädal otsa lahus olema.
Ei osata enam välja mõelda, mida poisile sel hommikul süüa anda: küpsetatakse talle saiu ja kringleid, pakitakse talle kaasa soolaseid suupisteid, kooke, pirukaid, moosi, kõiksugu kuivi ja märgi maiustusi, isegi päris toidumoona. Seda kõike tehakse selle mõttega, et sakslase kodus ei sööda küllalt hästi.
„Seal ei söö keegi end laiaks,“ räägivad Oblomovka elanikud. „Lõunaks on supp, praad ja kartulid, tee kõrvale saab võileiba, õhtusöök aga on niisuke, et hommikul mängivad soolikad marjast.“
Siiski, Ilja Iljitš näeb unes rohkem selliseid hommikuid, kus ta ei kuulegi Vaska häält, mis käsib kimlit rakkesse panna, vaid kus ema tuleb teelauas naeratades rõõmustava uudisega lagedale:
„Täna sa ei lähe; neljapäeval on suur püha: ei maksa ju kolmeks päevaks sinna ja tagasi sõita.“
Mõnikord teatab ema talle
„Täna algab surnutepüha nädal: nüüd ei õpi midagi, nüüd hakkame pannkooke tegema.“
Vahel vaatab ema esmaspäeva hommikul ainiti pojale otsa ja ütleb siis:
„Su silmadel pole täna õiget läiget. Oled sa ikka terve?“ ja kõngutab ise pead.
Kaval poiss on täitsa terve, aga ta on targu vait.
132
