Äkki virguvad kõik nagu unest, vaatavad Luka Savvitši poole ja pahvatavad naerma.
„Kuidas see juhtus, Luka Savvitš? Noh, noh, räägi!“ ütleb Ilja Ivanovitš ja on ise naeru kätte suremas.
Kõik naeravad, kuni Iljušagi ärkab ja kaasa naerab.
„Noh, mis seal rääkida on!“ ütleb Luka Savvitš kohmetult. „Selle mõtles Aleksei Naumõtš puhtalt välja, polnud seal mitte midagi!“
„Haa!“ hüüdsid kõik kooris. „Kuidas siis ei olnud? Me võime tunnistada!… Aga otsaesine, otsaesine — näe, arm on veel praegu näha…“
Uuesti algab naer.
„Mis te ometi naerate?“ püüab Luka Savvitš naeru vahele rääkida. „Ega mina siis… mina poleks küll… aga see pagana Vaska… pistis mulle vana kelgu istumise alla… see vajus minu all kokku… ja mina…“
Üldine naer matab ta hääle. Asjata püüab ta oma kukkumise lugu lõpuni rääkida: naer nakatab kogu seltskonna, ulatub esikusse ja teenijatetuppagi, võtab kogu majas võimust, sest kõigil tuleb nüüd see naljakas sündmus meelde, kõik naeravad tükk aega, üksmeelselt, „homeeriliselt“ nagu Olümpose jumalad. Kui naer vaibuma hakkab, alustab mõni uue hooga ja — jälle läheb lagin lahti.
Lõpuks saadakse suure vaevaga pidama.
„Noh, ja kas sa tänavu jõulul ka liugu lased, Luka Savvitš?“ küsib Ilja Ivanovitš üürikese vaikimispausi järel.
Järgneb uus naerupuhang, mis kestab ligi kümme minutit.
„Peaks vist Antipkale käsu kätte andma, et ta juba paastuajal liumäe valmis teeks,“ ütleb Oblomov jälle, „Luka Savvitš on ju nii kange kelgutaja, ta ei läbe jõulusid ära oodata…“
Ta pole veel jõudnud lausetki lõpetada, kui kogu seltskond jälle naerma pahvatab.
„Kas see kelk… on veel alles?“ küsib keegi läbi naeru.
Uus naerupahvak.
Naerdakse kaua, viimaks hakkab naer pikkamisi vaibuma: üks pühib pisaraid, teine nuuskab nina, kolmas läkastab hullupööra ja sülitab, nii et ta vaevu saab öelda:
„Oi, issand küll! Röga tahab ära lämmatada… see oli vast nali, jumala eest! Patuasi naerda! Käpuli maas, vaeseke, kuuehõlmad laiali…“
Nüüd järgneb viimane, kõige pikem naeruvaling, pärast seda tuleb lõplik vaikus. Üks ohkab, teine haigutab valjusti ja ütleb oma sõnad sinna juurde, siis on jällegi kõik vait.
125
