nagu läheks mõni koletis ühest paigast teise, nii et kuivanud raod prõksuvad ta talla all.
Esimene täht pilgub taevas nagu elav silm ja maja akendes süttivad tulukesed.
Looduses algab pühaliku vaikuse puhk, see aeg, kus loov mõistus energilisemalt töötab, luulemõtted tulisemalt kohuvad, kirg põues elavamalt põleb, tusk valusamalt tuikab, kus õelas hinges julgemalt ja agaramalt küpseb kurja mõte… kuna Oblomovkas kõik nii rahulikult ja raskelt magab.
„Mamma, lähme jalutama,“ ütleb Iljuša.
„Mis sa ometi räägid, jumal hoidku! Praegu jalutama,“ vastab ema, „õhk on ju niiske, su jalakesed saavad märjaks, ja metsas on kole: seal luusib nüüd mardus, see viib väikesed lapsed minema.“
„Kuhu ta viib? Missugune ta on? Kus ta elab?“ pärib laps.
Ja ema annab oma ohjeldamatule fantaasiale vaba voli.
Laps kuulab teda, kord silmi avades, sealsamas neid sulgedes, kuni viimaks uni temast täiesti jagu saab. Tuleb hoidja, võtab lapse ema sülest ja viib ta peaaegu magavana, üle tema õla nookuva peaga, voodisse.
„Üks päev on jälle möödas, jumal tänatud!“ ütlevad Oblomovka elanikud ägisemise saatel voodisse heites ja risti ette lüües, „õnnelikult üle elatud; annaks jumal homme samasuguse! Tänu sulle, issand! Tänu sulle, issand!“
Nüüd hakkas Oblomov unes teist ajajärku nägema: pikal-pikal talveõhtul poeb ta kartlikult hoidja ligi, ja see vestab talle sosinal tundmatust maast, kus pole üldse ööd ega külma, kus sünnib aina imetegusid, kus jõed voolavad piima ja mett, kus keegi aasta ringi midagi ei tee, vaid kus kõnnivad päevad otsa niisama kõik Ilja Iljitši sarnased tublid poisid ja nägusad neiud, kelle ilu ei mõista inimkeelel ära rääkida ega raamatusse raiuda.
Seal on veel hea nõid, kes mõnikord havi kujul meie ette ilmub ja valib oma armualuseks mõne tasase ja vagura, teiste sõnadega mõne laisa poisi, kellele kõik liiga teevad, ja annab talle asja ees, teist taga kõiksugu vara; temal pole muud teha, kui aga sööb ja ehib end toredate rõivastega, pärast aga võtab veel ennenägemata iluduse Militrissa Kirbitjevna endale naiseks.
Kikikõrvu, suurisilmi kuulas laps ahnelt seda pajatust.
Kas hoidja või siis muinasjutt ise oskas kõigest tõesti olemasolevast mööda põigata, nii et kujutlusvõime ja mõistus, mis väljamõeldistest kord läbi imbusid, jäid veel vanas easki
111
