„Oh ei! Aga ma mõtlen, et Teie mind häbenete, kui ma küll nobel ei ole“, wastas üliõpilane naerdes.
„Mistarwis muretsete Teie minu eest“, wastas neiu, „küll mina juba oma häbiga toime saan.“
„Noh, siis olgu! Sündku Teie tahtmine.“
Selle pääle keerati uks lahti.
„Häbi, häbi, häbi!“ rääkis neiu. „Lõunapäike wahib juba aknast sisse — ah, wabandage, Teie aknast ei wahi ju ühtegi päikest sisse…“
„Minu aknast wahiwad päiksed mõnikord ainult wälja“, naeris Kulno.
„Ja Teie pole weel korralikult riides“ rääkis neiu edasi, ilma et ta üliõpilase sõnu tähele oleks pannud.
Noormees jäi neiu ette seisma ja surus käed taskusse. Lõug tuletas tal kõrre põldu meelde, kus pääl sügisesed tuuled winguwad wõi mille üle wäiksete ilmadega, sügisese päikse haledate pilkude saatel, ämblikud oma siidilaewades purjutawad. Maniskit kaelas ei olnud, selle asemel oli kuue krae üles tõstetud. Kui noormees ja neiu nõnda natuke aega üksteise ees oliwad seisnud, ütles wiimane:
„Mis Te weel ootate? Pange ennast reisi walmis, lähme wälja.“
98
