neiu; waewalt suutis noormees oma pikkade jalgadega talle järele.
„Miks sa täna nõnda ruttad?“ küsis Karl.
„Metsa tahan“, wastas neiu. „Aga tead, ole wagane, ära lausu sõnagi, ma ei taha. Metsas, sääl…“
Ja nad sammusiwad tummalt. Neiu wahtis otsekohe oma ette maha. Noormees heitis paar pilku kõrwalt tema pääle. Aino kaunis pikk nina näis weel pikemaks weninud olewat, nina pääl olew waewalt tähelpandaw kühm kõrgemaks kerkinud; paled lõkendasiwad tal leekides. Tuul wiskas aeg ajalt mustad lokid silmade ette, kuid ka läbi lokkide helkis nende sinihallikate pilk.
See kõik oli nooremehele nii tuttaw, täna siiski nii uus. Kui nad linna taha wäljale jõudsiwad, tegi Aino jaki nööbid lahti ja laskis hõlmad tuule käes lehwida.
„Karl, mul on sulle midagi rääkida,“ ütles neiu tõsise häälega ja pööras silmad nooremehe poole. Nendes näis kahetsus ja andekspalumine helkiwat.
Karl waikis.
Kui nad metsa lähedale oliwad jõudnud, ütles neiu:
„Miks sa midagi ei räägi?“
10
