Muhem lähenes uksele, mis sel silmapilgul lahti tehti, kuna Aino sisse astus. Tema häält kuuldes kargas Kulno ülesse.
„Segan ma teid?“ küsis neiu noortemeeste pääle waadates ja wahest kohmetust tundes, millest ta aga silmapilk wõitu sai. „Ma wõin tagasi minna, kuid mul oli igaw ja sellepärast astusin ma siia sisse.“
„Mis korteriperemees teeb, ei tea ma, aga mina omalt poolt wõin öelda, et ka minul igaw on, — nõnda wõiksite Teie jääda“, wastas Muhem.
„Ja minul saab igawate inimeste juures wäga, wäga lõbus olema“, ütles Kulno, „nii et Teil täitsa wabadus on, kas siia jääda wõi ära minna.“
„Siis jään ma.“
„Olge hääd, wõtke istet ja tehke, nagu oleksite kodus“, ütles Kulno selle pääle.
„Millest Te rääkisite?“ küsis Aino natukese waikimise järele.
„MeiI oli wäga huwitaw asi“, wastas Kulno.
„Jah, wäga huwitaw“, kiitis Muhem. „Me rääkisime sellest, et täna udune ilm on.“ Ta ütles seda tõsiselt ja pikkamisi, kuna ise põrandale wahtis. Ka Kulno tegi tõsise näo.
Kõik kolm waikisiwad tüki aega.
64
