Neiu kippus naeratama. Ja kui ta oma kaaslasega, wäikese tütarlapsega, minema tahtis hakata, küsis noormees:
„Wabandage, aga ehk tohin ma Teid üle silla saata, muidu wõib Te kübaraga weel midagi juhtuda?“
See ütelus oli wististi liig, sest neiu heitis nagu hirmunud pilgu nooremehe pääle ja läks põgenewad ära. Kulno waatas neile naerdes järele; tal oli oma rumalustest häämeel. Nendest hoowas kergendaw õhk rinda. Ta unustas eksamil läbikukkumise, wihma, tuule ja pori. Ja igakord, kui see juhtumine meelde tuli, kerkisiwad neiu walgejuukseline pää, nirgina wahtiwad helendawad kõrwad ja weripunased huuled, mis kord naeratada oliwad tahtnud, silmade ette. Ja nüüd see punane roos. Ega temal ometi selle juhtumisega ühendust wõi olla? Wõimata! Ta oli seda neiut ainult üks kord pääle seda juhtumist näinud. Aga kõigel peab ju oma põhjus olema, ka rooside saatmisel. Tuulest ja taewast ei tule midagi. Ega ometi Aino? Aga ei, see pole wõimalik. Mispärast? Seda Kulno ei teadnud, siiski jäi ta oma arwamise juurde. Näis, nagu poleks Ainol punase roosiga midagi ühist, niisuguse roosiga, millel enne saatmist okkad küljest ära lõigatakse.
59
