kõrwale seadis. Milles wõiks ta küll sellele hiiglasele abiks olla? Aimdusena tekkis talle tundmus rinda, nagu oleks Aino ja Raismiku wahel saatusest juba midagi ette ära määratud. Nad näisiwad wastandid olema, mis määramata jõuga üksteise poole tungiwad. Kuid see kõik seisis tumeda loori taga. Miks ei suutnud tema silm sellest läbi tungida? Wõi oli juba see silmapilk kätte jõudnud, kus Hilda enam Ainot ja tema ümbrust ei tunne, sellest aru ei saa? See mõte tegi teda rahutuks. Ta tahtis aru saada, kuigi ta selleks oma rahu puhkama peaks saatma ja endisel wiisil hinge ja pää kõdunewast suikumisest üles raputama.
„Kuule, ütle, ega sa temaga niisamuti ei mängi, nagu sa mitme teisega enne oled teinud?“ küsis Hilda, kui ta asjata oli katsunud oma mõtetega kirjutuseraamatu poole pöörata.
„Ma pole ialgi mänginud, õigem — ma mängin alati, kui mängida tahetakse. Aga kudas peaksin ma Karliga mängima, tema seda ju ei mõista.“
„Sina suudad seda kõikidele õpetada, selles olen ma kindel. Ma sean ennast mõnikord meesterahwaste kohale ja siis rõõmustan ma, et ma naesterahwas olen.“
„Mina selle wastu olen nii mõnigi kord seda kahetsenud.“
46
