sele oma saatuse eest nagu tasu ja rõõmu. Ja miks ei jõua see oodataw silmapilk ükskord ometi kätte? Kas ei ole weel paras aeg? Aga Aino on juba ammugi täiskaswanud inimese omadusi awaldanud! Hilda arwates oliwad nad isegi liig wara nähtawale tulnud. Nüüd seisab ta kõige puhkewamas nooruses. Millal wõiks weel parajam aeg tulla? Wõi ei tulegi ta? Aga Aino kaswas ikka weel, Hilda tundis seda. Kui ta juba waremalt tema kui omasuguse täiskaswanud inimesega oli sunnitud ümber käima, siis pidi ta nüüd tema arusaamise ja inimeste tundmise üle sagedasti imestama. Hilda arwas aimates tundma, nagu tõuseks see õitsew noorus temast üle, kõrgemale; warsti läheneb silmapilk, kus ta teda waewalt mõistab, temast aru saab. See tundmus oli walus, kuid ka rõõmu-ärataw. Nõnda wõib tulewikult midagi loota, ainult nõnda maksab elada. Silmitses Hilda aga oma sõbranna wälimust, pani tema paenduwaid, siiski nagu kärsituid ja ootamata liigutusi tähele, siis ei wõinud ta oma hingest kudagi salajat wärinat tagasi hoida. Sellesama tundmuse jättis ka Aino naer järele: nii muretalt, peaaegu lapselikult, isegi kergemeelselt kõlas ta. Ja ometi teadis Hilda, et tema sõbranna olewus waewalt selle naeruga kokkukõlas seisab.
44
