„Nüüd hakkad sa ehk wiimaks ka minu eest kartma?“ küsis Aino naeratades.
„Imelik, ma ei tea isegi, miks see nii on, kuid sinu eest pole ma ialgi weel muretsenud. Ma arwan ikka: küllap sina juba läbi saad.“
„Nii siis pead sa mind nendest kahest wastasest tugewamaks?“
„Ma ei tea, aga kui ma herra Raismiku pääle waatan, siis mõtlen ma alati: kuidas ta küll enesega toime peaks saama. Tema tugewus ja tüsedus just ongi see, mis mind iseäranis mõtlema paneb. Ta wast ehk on liig tugew, ei paendu, — murdub.“
Aino kuulas warjatud põnewusega sõbranna harutusi. Ka tema ise oli niisuguste mõtete pääle tulnud. Kuid tema pääs kippus weel midagi muud maad wõtma, nimelt kartus: Karl wõiks mitte ainult iseennast, waid ka teisi oma tüseduses ja paendumatuses murda. Kui ta aga selle juures küsis: keda teisi? siis ei kartnud Aino mitte iseenese eest; ta uskus kõikumatalt oma wõimu sisse.
„Kas ta sinule midagi pole rääkinud?“ küsis Hilda natukese aja pärast.
Ainol oli piinlik seisukord. Mis pidi ta tegema? Pidi ta kõik ära rääkima? Aga kas
42
