minna, kus uulitsad laiemad, elu awaram, inimesed suuremad. Sääl oleks ka õhk teine, rinnakamber hakkaks tublimini töötama, muutuks laiemaks, ruumikamaks. Mida rohkem ta selle üle järele mõtles, seda kindlama kuju omandas kõik. Ja nüüd, kus ta kuuwalgsel ööl waksali poole sammus, oli juba kõik otsustatud ja korraldatud.
Aino oli juba waksalis, kui Kulno sinna jõudis. Ka Muhem oli sääl; ta istus paari seltsilisega laua ääres õlleklaaside taga. Silmad oliwad tal tursunud, nägu koltunud. Kui Kulno Ainoga rääkima hakkas, tuli Muhem nende juurde.
„Te olete täna ingli nägu, kes ära tahab lennata“, ütles Muhem Aino walge mütsi pääle tähendades.
„Et seda näha, selleks on iseäralisi silmi waja“, wastas neiu.
„Mul on ju täna iseäralised silmad. Aga ütelge, lendate Teie üles poole?“
„Huwitab see Teid praegu?“
„Jah, waadake, kui Te sinna ülesse saate, siis ütelge oma isanda pojale, et ma Kanani pulmaliste järeltuleja olen.“
„Waewalt on poeg praegu ülewal“, rääkis Kulno wahele.
218