nataja käest kõik andeks paluda. Soojad sõnad wärisesiwad tal hinges. Ja neid ei olnudki wähe. Kui aga neiu toolilt ülesse tõusis ja lauaserwa wastu toetades nõrgalt seisma jäi, kuna ta oma märgade silmadega, mida pisaratest niiskeks saanud juukselokid korratult katsiwad, paluwalt nooremehe pääle waatas, siis tundus sellele, nagu tahaks neiu öelda:
„Waata ometi, kui nõrgake ja wäetike ma olen. Kõrgekontsalised saapad on mu jalad ära rikkunud, korsett rinnakambri sisse wajutanud ja terwes kehas on werewaesus ning saamatus. Mispärast ei taha ega armasta sa mind?“
Ja pilkaw naeratus kippus nooremehe huultele. See rööwis kaastundmuse, kahetsuse ja süütundmise rinnast ning surmas andekspalumise sõnad jäädawalt suulaesse. Kui kaugel oli ta praegu sellest, et naisi nende nõrkuste pärast ihaldamisewäärilisteks pidada!
Nõnda otsustas pää.
Rinnas liikus aga midagi muud. See oli neiu nutetud silmadest, abita olekust ja tungist tugewuse ja jõu järele oma alguse saanud. Sääl hingitses loom kõikide oma loomusundidega. Tema see ka oligi, kes pääd waikima
214
