Mine sisu juurde

Lehekülg:Noored hinged Tammsaare 1909.djvu/21

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

Kuid ma ei julgenud; ma kartsin, et mu katse nurja wõiks minna, ja seda oleksin ma enesele alandawaks pidanud. Mõnikord oli mul aga kole tung sind enese ees teiste wiisil tantsimas näha. Mu süda oleks rõõmu pärast hüpanud, kui niisugune suur, tugew ju tõsine mees minu ees oleks keksinud.“

„Aga nüüd on ju sinu soow täidetud“, ütles Karl wahele.

„Ah ei“, wastas Aino, „mitte nii ei tahtnud ma seda. Ma oleks tahtnud sind kui titekest niidiga tõmmates tantsima panna. Ma ei tea, kust see tuleb, kuid mõnikord tõuseb mul tung, suuri ja tugewaid mehi lastena, tittedena oma ees näha, neid kussutada, äiutada. Niisugusel korral tuleb mulle Simsoni lugu meelde. Ja ma mõtlen: ei olnud silmade wäljapistmist, pikki juukseid, wilistisi ega ka seitset toorest köit; oli ainult Delila, ja see oli Simsonile — wilistid, sitked toored köied ja silmade wäljapistja. Ka mina tahaksin wahel niisugune Delila olla.“

„Sa oled hirmus“, ütles noormees.

„Ma olen ikka hirmus olnud, ainult sina pole seda tähele pannud. Ka sina oled hirmsam, kui ma arwasin. Aga Simson oled sa waewalt, sa ei lase oma pääd wististi mitte paljaks ajada.“


22