paisusiwad ja palesid mööda alla poole jooksiwad, nagu mängiksiwad nad „kulli“, mis juures nad üksteist naljatades taga ajawad.
„Mis on nad sulle küll teinud“, rääkis Hilda. „Nõnda pole see weel ialgi olnud.“
Ta püüdis Aino palesid ära kuiwatada. See hakkas pikkamisi, esiteks lapse wiisil tihkudes, rääkima, kuna sõnad wiimaks woolawaks ojaks muutusiwad, mille kaldal Hilda lainete wulinal kuulates istus. Wulinast kõlas nooruse tundmuste lõkendaw lõõm, haawatud enesetunde kibe piin ja waikimata tung kõik jälle hääks teha.
„Ja nemad ei taha minu Ainot“, hüüdis Hilda wiimaks kurwa imestusega. „Ah need mehed, mehed! Sa oled neile liig hää.“
„Ja liig rumal“, lisas Aino kurwalt juurde, kuna ta ise millegi üle naeratada püüdis.
„Rumal?“ küsis Hilda arusaamatuses. „Mis ajast saadik mehed naeste juurest mõistust on hakanud otsima? Sääl räägiwad nad ju ainult südamest, hingest…“
„Ma ei tea, kuid nõnda ütles ta mulle. Ja mul oli walus ning hää.“
Aino waatas laial pilgul tühjusesse, nagu näeks ta sääl tundmata, kuid ihaldatud ja aimatud tõde oma ees seiswat.
202
