„Mispärast tuled sa siis siia?“
„Kuhu pean ma siis minema?“
„Sinna, kus sul parem on.“
„Nagu oleks mul paika, kus mul parem on. Kui sa ometi neid kirjasid ei loeks. Nad teewad mind närwiliseks. Ikka üks ja seesama! Et sa ükskord ometi nendest ära ei tüdine.“
„Lase mind ometi nõnda elada, nagu see mulle hää on, mina pole sind ial milleski takistada ega segada püüdnud. Ma pole wiimasel ajal sinu hingessegi tungida katsunud ehk ma seda küll nii wäga tahan. Ja minu kirjad! Sina ei saa sellest ometi mitte aru.“
„Mina saan sellest wäga hästi aru, aga just sina oled see, kes mitte millestki aru ei saa. Sulle waletatakse ükskõik mida ette ja sina aga usud ja unistad sellest terwe oma eluaja.“
„Waletatakse?“ küsis Hilda ja tema näole ilmus kahwatusewari.
„Muidugi waletatakse“, wastas Aino weel suurema hooga ja tundis sääl juures kibedat häädmeelt, et ta sõnad mõjunud oliwad. „Ütle ometi ise, kui sul weel natukenegi mõistust pääs on, kas wõib keegi niisugust mõtteta rumalust uskuda: Sina kannatad aastate kaupa puudust, sagedasti peaaegu nälga, saadad wiimased kopikad temale, et ta õppida wõiks ja
197
