wõttis, endisi tundmusi säält eemale peletada püüdes. Ma usun kõik, mis Te räägite, ja ma pole ühegi Teie sõna juures kahelnud. Ma tahaksin, et Teie mulle niisama wastu tuleksite, minu sõnu niisamuti tõeks peaksite. Tõendada ei saa ma neid ju praegu millegagi, sest mis aitaks see, kui ma möödaläinud silmapilkude pääle koputaksin. Nende pääle wõib nii mitmel wiisil waadata. Ma pean Teile aga midagi tõsist ütlema, mis Teile, wõib olla, haiget teeb ja sellepärast tahaksin ma, et Teie minust õieti aru saaksite, aru saada püüaksite. Kõigepäält peaksite aga uskuma, et ma tõepoolest nõnda räägin, nagu ma arwan. Ütelge, et Te seda wõite, ja Te wõite, kui Te aga tahate. Tahtke siis, Te olete ju hää.“
Ja kui neiu lubades jaatawalt pääd nokutas, rääkis noormees poolkurwal toonil edasi, kuna ta pilk kord neiu pääl, sestsamast kaugel tühjuses wiibis.
„Te olete igaühe pääle kade, kes meie wahele tükib, meid üksteisest lahutada püüab… Ma saan Teist wäga hästi aru ja oskan Teie kadedusest lugu pidada. Aga mis pean siis mina tegema? Pean ma Muhemi wõi mõne muu wana sõbra enesest eemale ajama? Mis paneksin ma nende asemele? Kellega peaksin ma nende asjade üle mõtteid wahetama, mis
186
