ei näinud, siis pidas ta neid sagedasti olemataks. Puutus aga see helin talle kõrwadesse ja tundis ta seda pilku enese pääl wiibiwat, siis ei suutnud ta kudagi nende mõjule wastu panna.
„Ma olen ju halb“, lisas ta juurde.
„Te ütlete, et Teiega kord niisama saab olema“, rääkis neiu uue jõuga edasi, nähes, et ta sõnad mõjunud on. „Aga ütelge, kellega on enne nõnda olnud kui Teiega? Rääkida wõidakse minust ju mis tahes ja Teie wõite sellest uskuda, mis Te hääks arwate, kuid ma ütlen Teile: mitte ükski nendest, kelle kõrwale Te ennast seate, pole mind sõrme otsagagi puutuda tohtinud…“
See ütelus rõõmustas noortmeest nõnda, et ta kudagi naljatust tagasi ei suutnud suruda.
„Sellepärast ei jäänudki neil muud üle, kui pidiwad luuletama hakkama“, naeris ta.
Neiu aga ei lasknud ennast sellest eksitada; ta rääkis edasi:
„Ma ei salli ilusaid sõnu, kui tegusid tarwitada wõib. Ja neid olete Teie näinud. Kui Teile sellest küll pole, mis wõin ma sinna parata. Rohkem ei suuda ma, kuigi ma kõige hingega tahaksin. Nädalate kaupa olen ma mõtelnud ja piinelnud. Ma ei tea, mis ma
184
