„Nagu Teilgi,“ wastas Kulno naerdes.
„Ütelge ometi, kui kaua me üksteist nõnda peame tüütama?“
„Kuni me sellest ära tüdineme.“
„Aga kui see nii pea ei tule?“
„Siis — edasi!“
Nad waikisiwad.
„Minu himu on aga kõigest sellest täis,“ ütles Aino järsku, et ometi kord hakatust teha ja sellele maad anda, mis wälja tungis. Sääl juures kohkus ta ise oma üteluse juures ära. See kõlas liig terawalt, isegi külmalt. Wiimast ei tahtnud ta aga milgil kombel.
„Millest on Teie himu täis?“ küsis üliõpilane tõsiselt ja waatas neiule uuriwalt silma. See lõi oma pilgu maha ja wastas:
„Niisugusest läbikäimisest.“
„Missugusest?“ küsis Kulno jonnikalt, nagu tahaks ta neiut kusagile aianurka ajada, et sääl teda tabada.
„Mistarwis Te seda küsite, kui Te ise seda niisama hästi teate, nagu minagi,“ wastas Aino ja ta häälest kostis nagu tigedus ja kurbtus.
See wastus mõjus üliõpilasesse. Ta unustas oma jonnaka tuju, mis rinnas maad kippus wõtma. Neiu oli ju õigust öelnud. Ka tema tundis juba ammugi, et nende wahekord enam
179
