kuuldus aga tühi sõnapildumine, millega kumbki rahul ei olnud. Wiimased kokkupuutumised näitasiwad selgelt selle pääle, et arusaamatus ei wähene, waid ikka halwemaks muutub. Millega see küll lõpeb? küsis neiu mõnikord hirmunult iseeneselt. Kas niisama, kui kõik endised tutwused? Siin tundis aga neiu, et see temale kaugeltki ainult tutwus ei olnud, nagu warematel kordadel. Kas pidi tema nüüd seda osa etendama, mis ta waremalt naeratades oma wastaste hooleks oli jätnud? Pidi ta enesele ühel ilusal päewal ütelda laskma: „Nüüd on küll, ma ei taha enam!“ See poleks mitte ainult walus, waid ka alandaw. Aino ei tahaks seda kudagi kannatada, selleks on ta liig uhke ja suureline ning kange oma jõu pääle. Wõi ei maksa tema jõud siin midagi? On ta korraga oma wäärtuse kaotanud? Ja nüüd tuliwad need silmapilgud ette, kus ta mureliku näoga peegli ette astus ja ennast uuriwalt silmitses. Ennem polnud ta seda pea ialgi teinud, ka riidessepanemise juures mitte, sest riided passisiwad temale ikka hästi. Aga peegel ei andnud talle mingisugust wastust. Ta nägi säält endist nägu, ainult silmade alla ähwardasiwad wiimasel ajal sinised warjud tekkida. Neid nähes lõi neiu omale käega otsa ette ja sõnas: „Pää, pää,
177
