Mine sisu juurde

Lehekülg:Noored hinged Tammsaare 1909.djvu/16

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

„Ma ei tea“, wastas üliõpilane neiu wiimase küsimise pääle, „kuid praegu ei eksi meie kumbki.“

„Oli see siis kõik ainult ilus unenägu? Ja kui kindlasti meie selle sisse uskusime, kui me tõotades üksteisele käed andsime: ainult sõpradeks tahtsime meie jääda“.

Nagu eemalt, kaugelt minewikust kostis neiu unistaw hääl.

„Mina ei uskunud mitte“, ütles noormees tõsiselt.

„Karl!“ hüüdis neiu sügawa imestusega, milles ka walu ja etteheide helises.

„Ja siiski andsid sa oma käe“, rääkis neiu edasi. „Sa olid kawalam ja salalikum kui ükski teine. Sa luurasid kiskjana minu järele, mina aga pidasin sind taltsaks tallekeseks. On see tõesti wõimalik? Oled sa tõesti niisugune? Siis pole ma sind ialgi tundnud ega mõistnud. Ja tugew oled sa. Nii tugewaks ei oskanud ma sind pidada“.

„Tugew?“ küsis üliõpilane.

„Nojah, tugew! Niikaua suutsid sa seda kõike salajas hoida. Mitte midagi ei pannud ma tähele.“

„See ei ütle muud midagi, kui et isegi naesterahwad niisugustes asjades mõnikord pimedad wõiwad olla.“


17