„Eksitan ma sind?“
„Jah.“
„Aga ma loen ju iseenesele.“
„Sellega sa eksitadki. Ma tahaksin kisa ja kära oma ümber kuulda. Pane raamat ära ja tule siia.“
Hilda tegi seda häämeelega, sest Ainoga oli tal palju lõbusam juttu ajada kui tema juuresolekul lugeda.
„Tead, mis mul korraga meelde tuli, mis ma tahaksin?“ küsis Aino ja wahtis ise unistades lakke.
„Noh?“
„Ma tahaks, et mul lapsed oleksiwad.“
„Imelikud mõtted tulewad sulle wiimasel ajal pähe,“ sõnas Hilda ja waatas oma noorele sõbrannale uuriwalt näosse, kelle ilusad silmad ikka weel ülespoole oliwad pööratud, kuna kergelt awatud huuled nende tagant wälja wahtiwate walgete hammaste ü|e imestades näisiwad naeratada püüdwat. Aino ei pannud sõbranna ütelust tähelegi, waid rääkis unistawalt edasi:
„Ja kõik need lapsed naeraksiwad, lagistaksiwad. Siis naeraksin ma ise ka.“
„Sa oledki wiimasel ajal nii tõsiseks muutunud.“
155
