sugused küsimised pähe tõusiwad. Waewalt suutis ta seda warjata ja nooremehe naljatuste pääle tähelpanemist pöörata. Piinlik walu laotas ennast hinges laiali ja neiu mõtles ainult selle pääle, kudas siit ära saada.
„Ma peaksin koju minema,“ ütles ta.
„Miks siis nüüd nii kohe?“ küsis Kulno. „Teie kardate, olete äritatud? Selle tühja asja pärast! Las’ nad ometi koputada, sisse ei lase ma ju kedagi.“
Noormees jõudis neiut seks silmapilguks rahustada. Kuid endine olek ja meeleolu oli jäljetult kadunud ja ei tulnud enam sel korral tagasi. Nagu külm tuulehoog oli toast läbi puhunud, tugew kotkas oma wõimsaid tiiwu lehwitanud ja korraga kõik luulekujud eemale peletanud.
Wälja minnes waatas neiu uulitsal hoolega ümber, nagu otsiks wõi kardaks ta kedagi.
„lkka olete weel erutatud,“ rääkis Kulno ja wõttis neiu käewarrest kinni, mis kergesti wärises ja mida see wabastada püüdis. „Teie wärisete ju. Ja seda neiu Wõsandi säälkäimise pärast?“
„Ma ei tea, mis see on. Külm nagu oleks. Aga see läheb üle,“ wastas Õie. Ja ikka weel lendas ta uuriw pilk uulitsatel ümber, nagu kardaks ta kellegi waritsemist.
136
